IRLi karuteene Eesti riigile

Eestist on saamas välisinvesteeringuid peletav riik. Ettevõtjal, kes soovib saada elamisluba siinsete investeeringute haldamiseks ja oma ettevõtte käekäigu jälgimiseks, muutus see keerulisemaks pärast seda, kui IRLi liikmed Siim Kabrits ja Indrek Raudne põhjustasid 2011. aastal elamiselubade skandaali. (Oma äriühingu kaudu oli skandaaliga seotud ka Nikolai Stelmach. Riigiprokuratuuri 2012. a algatatud kriminaalmenetlus, uurimaks kas äriühingute välismaalastest osanikud võisid esitada Politsei- ja Piirivalveametile valeandmeid ettevõtluseks tähtajalise elamisloa taotlemisel, mille käigus muuhulgas käsitleti ka Nikolai Stelmachile kuulunud äriühingu võimalikke seoseid uuritud tegevustega, lõpetati aasta hiljem, kuna äriühingute välismaalastest osanike poolset valeandmete esitamist ei tuvastatud - toimetus muutis ja täiendas esialgses artiklis Nikolai Stelmachi kohta kirjutatud 19.02.2020). 2012 välismaalaste seadus karmistus. Elamislubade taotlemiste arv on sealtpeale vähenenud.

Äripäeva meelest on ohtlik, et Eestist on saamas riik, kuhu ettevõtja ei taha tulla – ja neil, kes tahavad, osutub see ometi keeruliseks. Ehkki seadust on pärast 2012 mitu korda osade kaupa soodsamaks muudetud, pole see lubade taotlemise langustrendi murdnud.

Investeeringuid on hädasti vaja

Toimetuse hinnangul vajab Eesti hädasti välisinvesteeringuid ning nende soodustamise nimel on vaja üle saada hirmust, mis tekkis nii seaduseandjal, seadusi täitvatel ametnikel ja nende täitmise kontrollijatel: äkki on elamisloa taotlejal oma investeeringuga mõni kuri tagamõte. Oma heade kavatsuste tugeva tõendamiskoormuse ja bürokraatliku kadalipu pärast Eestist peletatud ettevõtjad viivad maailma sõnumi, et ettevõtjad ja investeeringud pole siinmail oodatud. Nii astume pikkade sammudega eemale Äripäeva sõnastatud Eesti põhisihist, et meil võiks olla maailma parim ja läbipaistvaim ettevõtluskeskkond.

Ühest küljest on riigi reaktsioon elamislubade skandaalile mõistetav. Raskest ja ebameeldivast kogemusest tulebki omad järeldused teha ja õppida. Teisest küljest aga ei pea ühegi õppetunni järeldustega laskuma teise äärmusse.

Ettevõtja kõige suurem mure on praegu nõue viibida Eestis vähemalt 183 päeva aastas – muidu ei peeta elamisloa andmist vajalikuks. „Äri ei aeta kodus diivanil istudes,“ põhjendas ettevõtja, kelle elamisluba ei taheta pikendada, sest ta ei viibi nõutud päevi aastas Eestis. Ettevõte, mida ta juhib, ekspordib oma toodangut rohkem kui 15sse riiki.

Eesti võimude argument siinkohal on, et äri ajamiseks ei pea tingimata elamisluba olema. Nende jaoks, kes rohkem kui pool aastat siin olla ei saa või ei taha, olevatki olemas e-residentsus. Võib ja Eestis käia viisaga ja palgata kohapeale tegevjuhtkond. Niimoodi riik seda põhjendab.

Küsimus on sõnumis, mida riik edastab

Jah, kuid need võimalused ei sobi kahuks kõigile ettevõtjatele. Äripäev nõustub tööstus-kaubanduskoja juhi Mait Paltsiga: asi on suhtumises, ja suhtumine on probleem. Analüüsimisel olev suurinvestori kategooria, mis võimaldaks elamisluba kergemini saada, on hea mõte, kuid ka väiksemaid investeeringuid ei maksa põlata: suured asjad algavad sageli esimesest, väikesest sammust.

Kui me tahame, et reaalmajandusse investeeritaks, on tarvis mõista, et 1) rahvusvahelise haardega investorilt ei saa nõuda vähemalt 183 päeva aastas Eestis viibimist; 2) ka väikeinvestori peletamine viib maailma sõnumi, et Eesti majandus investeeringuid ei oota.See kõik ei tähenda, et elamislubade saajate tausta ei peaks kontrollima. Muidugi peab. Küsimus on sõnumis, mille me anname ettevõtjale ja teiselt poolt maailmale Eesti hoiaku kohta.