Unustage komitee, keskenduge erastamisele

Sel nädalal sai avalikuks eelmisest sügisest koosistunud ekspertgrupi plaan, kuidas tõhustada riigifirmade juhtimist.

Ekspertgrupi liige Erkki Raasuke, kes on varem välja töötanud riigifirmade reformimise kava, ütles plaani tutvustamisel, et riigifirmade juhtimise suurimaks probleemiks on nõukogu, kellel pole piisavalt juhtimiskogemust ja mille valimisel pole senimaani olnud mingit süsteemsust. Seetõttu on kavas luua nõukogudesse liikmete määramise komitee.

Erakapital lahendaks juhtimisprobleemi

Äripäeva hinnangul pole vaja tegeleda mitte bürokraatia suurendamisega veel ühe lisaorgani loomise kaudu, vaid keskenduda riigiettevõtete erastamisele. Erakapitali kaasamisega lahendatakse ühe hoobiga ka juhtimiskompetentsi küsimus, sest kui kellelgi on oma raha mängus, on ta huvitatud ka tugevast juhtimisest.

Üks olulisemaid probleeme riigifirmade nõukogude määramisel on olnud nende kasutamine poliitiliste preemiatena. Kohti nõukogudes on võimule saanud erakonnad kasutanud tublide parteisõdurite motiveerimiseks ja nii on nendesse pahatihti jõudnud inimesed, kellel sellest konkreetsest valdkonnast suurt aimu pole. Erastamine kaotaks ka sellise mängimise võimaluse.

Garantiid pole

Tõsi, ka komitee loomise üks eesmärk on just see, et asjatundmatud ei jõuaks nõukogudesse. Ekspertgrupi tehtud plaani järgi peaks komiteesse kuuluma viis inimest, kellest kolm on erasektori esindajad ja kaks riigisektori omad. Ühe erasektori esindaja võiks välja pakkuda tööandjate keskliit. Riigi esindajad oleksid rahandusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler, komitee valitakse viieks aastaks. Komitee hakkab andma vastutavale ministrile soovitusi, keda nõukogusse nimetada, kuid lõpliku otsuse teeb siiski minister.

Selle kirjelduse järgi oleks jõupositsioon justkui erasektori käes, mis võiks suurendada tõenäosust, et otsus persoonide kohta tehakse eelkõige professionaalsetest oskustest lähtuvalt. Samas, olgem ausad, on meil palju ettevõtjaid, kes on ennast poliitilistes ringkondades väga mugavalt sisse seadnud ning kes teavad hästi, kuidas teha valitsevale parteile meelepäraseid otsuseid.

Seega garantiid n-ö poliitiliste preemiate kadumiseks ikkagi pole, eriti kuna lõplik sõna jääb ministrile. Väliselt justkui erasektori poole kaldu oleva komitee võib tegelikkuses osutuda mõne võimupartei ripatsiks, kes langetab isiklikest ärihuvidest lähtuvalt oluliste poliitikute jaoks sobivaid otsuseid.

Muudame praktikat

Selle probleemi lahendamiseks on olemas ka palju lihtsam viis, kui uhke komitee loomine. Ärge vahetage koos valitsuse vahetumisega iga kord riigiettevõtete nõukogusid välja. Las seal olla eelmise valitsuse heakskiidetud mehed-naised, mis siis sellest. Kui selline praktika oleks üldiselt levinud ja tunnustatud, ei võetaks neid nõukogude kohti kui kindlat tänu hea töö eest. Kahjuks on praegune praktika hoopis vastupidine.

Seega, Raasukese plaan pole ju iseenesest halb, kuid ei tegele asja tuumaga. Suurt osa probleeme see ei lahenda. Riigifirmade tulevikuga tegelemisel peab olema võtmesõna erastamine, mitte juhtimise ümberkorraldamine.