Saatanlik saamahimu

Kui Tallinna Sadama korruptsioonisaaga oleks lõppenud uurimiskomisjoni tegevuse tulemuse avalikustamisega, võiksime kõik kergendatult ohata ja loota, et midagi sellist ei kordu enam kunagi. Paraku pole üldse välistatud, et pilk mõne teise riigiettevõtte hingeellu võib osutuda sama trööstituks.

Parim rohi korruptsiooni vastu on selle avalikkuse ette toomine – ja sellega sai riigikogu komisjon Artur Talvik juhtimisel hästi hakkama. Tõsi, neid õigusi, mis on uurimisorganitel, komisjonil polnud, seega näiteks altkäemaksuraha võimalikku liikumist erakondadesse polekski olnud võimalik tõendada. Samuti ei määra komisjon kellelegi karistusi, nii et need, kes tahtsid, et “pead lendaksid”, on kindlasti pettunud.

Samas näitab uurimise tulemusena kokku pandud ja nüüdseks avalikkusele kättesaadav materjal ühe ettevõtte korruptiivset nägu lähivaates, ja seda on kohati päris valus vaadata – kergem oleks mitte teada kui teada. Ometi on sellised lähivaated avalikus ruumis ainus asi, mis pikaajalises perspektiivis korruptsiooni ravib.

Poliitiku või korruptiivse huviga ettevõtja hirm, et tema saamahimule orienteeritud asjaajamise viis saab kõigil teatavaks, on see põhiline hoob, mis musti tegusid võib ära hoida. Teadmine, et läbipaistmatusele üles ehitatud süsteemi osalised saavad nime, näo ja teoga avalikkusele teatavaks, võtab üksjagu maha indu sedasorti skeeme punuda. Suur osa komisjoni avaldatud materjalist eeldab siiski tarka lugejat, kellele materjalist läbi käivad nimed ja faktid varasemast tuttavasse taustsüsteemi asetuvad.

Tagantjärele tarkuse korras on kerge öelda, et paljusid “negatiivseid protsesse” oleks saanud ära hoida. Viga on siiski süsteemne ja Äripäeva veergudel mitmest aspektist tähelepanu saanud. Esiteks, riigiettevõtete nõukogud koosnevad suuresti poliitikutest, keda on sinna määratud parteilise truuduse või erakondliku rotatsiooni, aga mitte kompetentsi järgi. Riigifirmade nõukogude apoliitilisuse nõuet oleme juhtkirjades korranud eri aegadel, eelkõige ikka järjekordse korruptsioonijuhtumi ilmsiks tulles.

Ent peale nende on nõukogudesse pääsenud ka erasektori korrumpeerunud esindajaid, kes tehingute tegemise aegu tekki enda peale sikutasid, kui Erkki Raasukese väljendit kasutada. Saatan peitub küll parteides, nagu sõnastas Artur Talvik, et saatanlikust saamahimust pole vabad ka erasektori esindajad. Saamahimu pelgab päevavalgust ja eelistab oma nime ja nägu mitte näidata.

Teiseks, riigiettevõtete vähemusosaluse viimine börsile suurendaks automaatselt avatust ja läbipaistvust, mida riigiettevõtete juhtimine hädasti vajab. Kolmandaks, kõik, mis tingimata riigile kuuluma ei pea, võiks olla erasektori korraldada – siis on nõukogu ja juhatuse vastutus reaaalne, mis tähendab, et tehtud vigade eest vastutatakse oma naha ja rahaga.

Kultuur muutub siis, kui vahetuvad inimesed. Kui nendega, kelle nimi on korruptsiooniskandaalides määritud, ei taheta enam koos pildile jääda, koostööd teha. Eetiline keskkond ei sünni ühe korruptsiooni anatoomia paljastamise või süüdlaste karistamisega, vaid siis, kui kujuneb laiapõhjaline veendumus, et otsustamise juurde kuulub vastutus ning valgustkartvaid tegusid pole mõtet tehagi, sest need tulevad niikuinii välja.