Eesti puhkeb õide

Tähtpäevad ongi ju selleks, et aeg maha võtta, ringi vaadata ja pisut mõelda. Midagi üdini halba ei meenunud. Pigem ikka hea. Küllap on inimene niimoodi seatud, et halvad asjad kipuvad ununema.

No näiteks. Eesti rahvastik kasvab. Vaikselt, aga jõudsalt. Peamiselt küll sisserände tõttu, aga see on hea. Veel 2016. aastal, kui statistikaamet muutis oma metoodikat ning selgus, et Eesti rahvastik kasvas veidi, tundus, et see on statistiline viga või moonutus.

Aga võta näpust, inimesed päriselt ka soovivad Eestisse tulla. Mõni tuleb aastaks, mõni viieks, mõni päriseks.

Aga pole ka ime. Talsinkist on hea lennuühendus mitte ainult Euroopa, vaid sisuliselt kogu maailmaga. Vantaas lennukile istudes saab kas otse või ühe vahemaandumisega nii Londonisse ja Berliini kui ka New Yorki ja Tokyosse. Mõnus. Ja rahvast tuleb juurde.

Ja kui ees on pikem nädalavahetus, siis saab paari tunniga näiteks Lõuna-Eesti kuppelmaastikku imetlema sõita. Suvel supelda, sügisel seeni ja marju korjata ning talvel suusatada. Neljarealine tee tasus end juba esimesel valmimisaastal kuhjaga ära.

Tõsi, samal põhjusel sai Pärnust magala. Kuna Talsinkisse on vaid tunni tee, uinuvad ja ärkavad paljud päeval pealinnas töötavad inimesed just kunagises suvepealinnas. Ja arvestades, et Saaremaa on nüüd mandri küljes kinni, asuvad sealsed spaad vaid 2–3 tunni kaugusel.

Põhjusi Eestis elamiseks on ridamisi. Tipp-topp hariduse saab nii eesti, inglise kui ka vene keeles.

Alguses oli suur hirm, et eesti keel võib nii ära ununeda. Aga juhtunud on vastupidine. Eesti keele oskamine on uhkuseasi. Kedagi ei pea sundima. Uushipsterite meelest kõlavad väikekeeled seksikalt, see on justkui uus prantsuse keel.

Palgatase liitlinna vahel on sisuliselt sama ja sellega maailma tipus. Tõsi, ka hinnad on kõrged, aga odav pole juba ammu moes. Selleks, et maailmas läbi lüüa, on kadunud vajadus olla tingimata kusagil suures ja vägevas metropolis. Teisalt, Talsinki on ka ise miljonilinn ja kaubamärk. See tähistab nutikust, tasakaalukust, täpsust ja töökust, aga ka sooja disaini ja muusikat. Eesti poppmuusikast on saanud silmapaistev nähtus ja üks ekspordi sammas.

Väikese riigi kohta on ekspordisambaid üllatavalt palju. Meid veavad mitte ainult muusika-, IT- ja puidusektor, vaid võimsalt on hoo sisse saanud tervishoiuteenuse eksport. Naljatlemisi nimetatakse meid Põhjamaade pensionäride pelgupaigaks. Neid elab siin tuhandeid. Aga noh, eks meid teatakse ka pakiautomaadi ja superakude riigina. Terve põlvkond on saanud Cleveroni ja Skeletoni IPOga jõukaks.

Tõsi, pikk tee on veel minna. Oleme lõpuks küll jõudnud jõukuselt üle Euroopa Liidu keskmise ning aitame netomaksetega vaesemaid ja nõrgemaid järele, aga tahaks püüda tippu.

Praegu võib aga rahul olla. Otsustusjulge peaministri eestvedamisel on ka ettevõtjatel kindlam tunne ning nad investeerivad. See tõotab helgemat tulevikku. Majandus kasvab juba kolmandat kümnendit ELi keskmisest kaks korda kiiremini. Vaatamata sellele, et olnud on ka pingelisi ja hirmutavaid aegu. Aga eks ta nii ole, siin tsivilisatsioonide piiril. Isegi riigifirmadega pole ammu kemplemist. Nii Soome kui ka Eesti on viinud nad suures osas börsile. Pole korruptsiooni. Pole rumalaid investeeringuid.

Ahjaa, paistab, et Eesti korvpallimeeskond jõuab olümpiale. Uskumatu, aga tõsi. Pöidlad pihku. On aasta 2041, taasiseseisvunud Eesti 50. sünnipäev. Palju õnne!