Tarbija otsustab sularaha vajaduse

Neljapäeval ütles Avatud Ühiskonna Foorumil president Toomas Hendrik Ilves, et nõrga demokraatia tugevdamiseks oleks vaja kaotada sularaha. Kas sularaha tuleks edasi kasutada või saaksime ka selleta hakkama, on arutletud ka Äripäeva arvamuskülgedel.

Kui otsida trendi või lähtuda mõnest uuringust, siis torkab silma, et noored eelistavad maksevahendina kaarti. Lihtne ja mugav viis, kuidas toodete ja teenuste eest tasuda. Eeldusel, et selleks on loodud võimalus ehk müüjal on kaardimakseterminal. Või kui tekib vajadus osta midagi e-poest, siis saab ka seal maksta kas ülekandega või kaardiga. Juba otsitakse lahendusi, kuidas saaks hakata laiemalt ühe maksevahendina kasutama telefoni. Tehnoloogiliselt oleme valmis sularahast loobumiseks, nagu ütles hiljuti ka pankur Indrek Neivelt.

Sularaha pakub anonüümsust

Tehnoloogia plusside kõrval tuleb vaadata ka sularaha häid omadusi. Kuigi sularaha füüsilise maksevahendina liigub paljude käte ja näppude vahelt läbi ning võib tunduda ebameeldiva mustuse allikana, pakub just sularaha võimalust jääda anonüümseks. Anonüümsus on üks osa vabadusest, mida tarbija saab kasutada, kui tal tekib selleks soov. Kui näiteks tarbija ei soovi maha jätta elektroonilist jälge, et ostab alkoholi või käib aeg-ajalt kasiinos, siis on tal selline valik olemas. Võib tunduda üllatav, aga näiteks kaardimaksete põhjalt saab küllaltki rikkaliku teabe, millised on inimese eelistused ja hoiakud – need võivad tulevikus takistada näiteks laenu või töökoha saamist. Seetõttu võib nii mõnigi teadlikult teha osa liiki tehinguid ainult sularahas.

Sarnaselt peaks jääma valikuvabadus ettevõtjale – kui ettevõtja tõesti soovib oma äri teha ainult sularahas, siis peab talle jääma ka see õigus sellist valikut teha. Loomulikult jälgib siis ka näiteks maksuamet teravama pilguga, milliseid tehinguid, millises suuruses ja kellega tehakse. Välistatud ei ole ka mõne teise riigiasutuse huvi hoida silm peal. Ent tänaseni kasutavad väga väikese käibega ettevõtjad võimalust arveldada sularahas. Olgu selleks kasvõi põhimõtteline vastuseis pankade toetamisele.

Praegu tundub trend liikuvat selles suunas, et suureneb kaardimaksete ja internetipanga tehingute osakaal. Näiteks hiljuti Eesti ravimiettevõttesse investeerinud India investor Rakesh Pandey tundis rõõmu just elektroonsete tehingute üle, mis tema jaoks kajastas väikesemat korruptsiooni.

Sularaha kadumine ei pruugi tappa korruptsiooni

Ent vaevalt suretab selline trend veel sularaha. Nagu ei ole praeguseni nutitelefonid suretanud lauatelefone ega Google neti.ee-d. Isegi kui sularaha peaks kaduma, siis see ei oleks veel korruptsiooni surm, sest pistist saaks ka muudmoodi anda. Kurjategijad on samuti loovad ja leiavad selleks viisi.

Sularahas arveldamine võib muude võimalustega võrreldes olla kallim, mistõttu trend liigub tõesti alternatiivsete vahendite ja kanalite kasutamiseni, kuid see ei pea tingimata veel suretama sularaha kasutust. Pigem on ettevõtjal targem lasta lõpuks tarbijal otsustada, kuidas edasi minna. Kui tarbija tõesti ei soovi enam sularahas arveldada ning ühiskond on valmis sellest loobuma, siis saame nii ka talitada.