Las pensionär otsustab ise

Juhul, kui riik hakkab teist pensionisammast lammutama, peab pensionikogujale jääma otsustusvabadus vähemalt oma seni kogutud raha üle.

Teine ehk kohustuslik pensionisammas on juba pikemat aega justkui valutav hammas, mis annab enda täbarast seisust pidevalt märku, kuid mille ravimine on veel hirmuäratavam.

Nii ta siis tiksub, saades lohutuseks aeg-ajalt mõne valuvaigisti. Samas on valutava hamba jaoks eriti ohtlik, ebapädev ja rapsiv doktor. Viimase rolli on oma väljaütlemistega haaramas sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, kes ähvardab, et kui me ei suuda pensionifondide tootlikkust tõsta ja haldamiskulusid vähendada, peame süsteemi lammutama. Tõsi, enne lubab ta soodustada konkurentsiolukorda ja vaadata, mis juhtub.

Kuigi peaminister Taavi Rõivas on juba Tsahknal tuure maha tõmmanud ja öelnud, et teise samba kaotamist laual pole, siis on ka pelk jutt sellest, eriti kui see tuleb ministri suust, ohtlik. Mäletame ju hästi, kuidas riik läks mõne aasta eest rahahädas just teise samba sissemaksete kallale.

Oleme läbi aastate rikkis plaadina korrutanud, et teine sammas vajab paindlikkust. Pole tarvis süsteemi lammutada, on tarvis mõelda, kuidas murda välja rangetest raamidest, mis puudutavad tulevase pensioniraha kättesaamist ja paigutamist.

Pensionikogujalt on paindumatusega võetud ära õigus otsustada, kas ta tahab osa tallel hoitava pensionirahaga näiteks asutada oma väikeettevõtte, vähendada laenukohustust, toetada laste pürgimist oma unistuste poole jne. Need pole sugugi mõistusevastased valikud, kuid praegu on nii talitamine välistatud. Pensionisüsteemi senine konservatiivne lõpplahendus, kus pensionär saab raha kätte tilkhaaval, tuleb muuta avatumaks.

Oleme välja pakkunud ka pensioniks kogutava raha omal käel investeerimise lubamise, mis laseks muu hulgas juba varem kui pensionieas saada osa dividendidest või intressidest. Olukorda, kus pensionäri sunnitakse üleüldse kunagi pensioniraha kätte saamiseks ainult kulutama, ei saa pidada ettevõtlikkust soosivaks. Võib küll argumenteerida, et rahuldav finantskirjaoskus pole igaühel käpas nagu lugemine või kirjutamine, ent trend ses vallas on esiteks liikumas positiivses suunas ja teiseks on kahjulik pidurdada neid, kes tahavad ise midagi oma heaoluks ära teha. Lihtsalt eeldada, et pensionikoguja on ja jääb rumalaks ega oska oma rahaga midagi mõistlikku peale hakata, ei ole jätkusuutlik.

Pensionikoguja võtab omapäi tegutsedes teatava riski, aga eelkõige võimaluse. Mugavale inimesele jäägu alles ka mitte millegi tegemise õigus ehk täisteenuse vastuvõtmine, tema jaoks ei peagi midagi muutuma.

Kokkuvõttes pole mitte tarvis süsteemi lammutada, vaid muuta see paindlikumaks. Miks mitte leida just teise samba julges ja paindlikus korraldamises see uus miski, mis toob meile positiivset tuntust ja tõukab rahvast passiivsuse asemel aktiivsusele.

Valitsus vaeb eelnõud, mis kavatseb kolmekordselt vähendada fondivalitsejate kapitalinõuet, et muuta lihtsamaks uute teenusepakkujate turuletulek. Samuti soovitakse muuta odavamaks fondivahetus. Need muudatused pole halvad, aga neist ei piisa.