Kas on aeg kaotada Riigi Kinnisvara?

Riigikontroll tuli välja järjekordse karmi hinnanguga majandamise kohta avalikus sektoris. Sedapuhku oli luubi all Riigi Kinnisvara AS (RKAS) ja riigikontroll leidis, et vaatamata möödunud kümnendi alguses toimunud reformile ja seatud eesmärkidele valitsetakse riigi kinnisvara endiselt killustatult, seda kasutatakse ebatõhusalt ja liiga kulukalt. Samas tegi riigikontroll oma järelduse ja analüüsi vaid 11 objekti põhjal.

Mõisa köis, las lohiseb? Nii võiks retooriliselt küsida ja seejärel käega lüüa, kuid Eesti on köie lohistamiseks liiga väike ja vaene. Ja pole loodetavasti ka nii rumal, et sel kesta lasta.

Kahtlemata on RKASil riigi toimimise seisukohalt olulisi funktsioone, näiteks pädevus juhtida suuri kinnisvaraprojekte ja korraldada keerulisi hankeid. Tõsi, superministeeriumi ja ERMi hankedki on üks­jagu küsimusi tekitanud. On selge, et kompetents peab jääma, kuid suure osa teenuseid saab sisse osta, hoides ohje näiteks ministeeriumi juurest.

Riigi Kinnisvarale kuulub 737 hoonet, mis on üüriobjektid ehk mis on kaetud üüri­lepingutega. Kui RKAS praegusel kujul kaotada, kerkib küsimus selle mahuka kinnisvaraportfelli omandisuhetest. Teoorias võiks iga kinnisvara kuuluda vastavale avaliku sektori rakukesele, kes hoones toimetab või seal toimetamise eest vastutab. Laias plaanis oleks riik omanik edasi.

Arvestades hoonete arvu, on kindlasti veel ruumi ka erastamisteks. Jätkuvalt pole teada, kui palju ja millist kinnisvara riik vajab ja kust võetakse raha hoonete korda­tegemiseks, leiab ka riigikontroll.

Riigi Kinnisvara pakub enda portfellis oleva kinnisvara üürnikele kinnisvara haldamise teenust. Ses valdkonnas puudub riigil Äripäeva hinnangul vajadus ise teenuse­ osutaja olla. Haldusele lisandub remontide küsimus ja vajalike, kuid tegemata tööde maht ehk nn remondivõla suurus on juba praegu umbes 500 miljonit eurot. On põhjust eeldada, et vajalikud remondid liiguksid kiiremini, kui iga avaliku sektori organisatsioon hoolitseks oma nn pesa eest ise. Nii võiks potentsiaalselt tekkida ka tihedam koostöö erasektoriga.

Ei tohi unustada, et RKAS riikliku aktsia­seltsina on kasumit taotlev äriühing. Samas toitub äriühing riigi kulutamisest ja tegutseb valdkonnas, mida suudavad edukalt katta erasektori tegijad.

Paar aastat tagasi kirjutas Äripäev, kuidas RKAS hangib hooldustöid oma tütar­ettevõttelt Hooldus Pluss OÜ. Kuigi era­ettevõtjate arvates solgib see turgu, ei näinud kummagi riigifirma juht olukorras probleemi. See olukord pole tänini muutunud, kuid selleks on aeg.

Ei saa mööda ka tänavu Eesti Päeva­lehes ilmunud artiklisarjast, mis paljastas riigiasutuste rahulolematuse RKASiga, kes pidevalt tõstab küll oma nn ­sundteenuste hinda, kuid mitte kvaliteeti. RKASist on kujunenud riigiasutustele ja ametitele tülikas, paindumatu ning kulukas monopol, kes dikteerib tingimusi, leidis seepeale Äripäeva toimetaja Harry Tuul.

Tegelgem sellega, et riigikontroll järgmisel kümnendil ei peaks täpselt sama asja peale näppu viibutama nagu tänavu.

Muide, kui piiluda RKASi nõukokku, leiab sealt näiteks Kalev Lillo ja Yoko Alenderi Reformierakonnast ja erakondlikku kuuluvust pole kuuest liikmest vaid ühel. Saaks ka poliitilisi nõukogukohti vähemaks.