Palgalõhet valgusfooriga ei ravi

Tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski plaan lasta tööinspektsioonil järelevalve korras ettevõtjaid palgalõhe asjus kontrollima ja nõustama hakata võib võrrelda tiisikuse ravimisega konnakudu või ämblikuvõrgu abil. Kui usud, siis võib ju natukene aidata – aga päriselt on vaja kompleksset ravi, st mitut preparaati korraga.

Kõigepealt tunnustus: palgalõhele tähelepanu juhtimine on Ossinovski poolt õige samm. Tõsiasi, et Eesti palgalõhe on Euroopa suurim, ei tee meile au ei Euroopas ega kodus. Vähe sellest, see on kahjulik nii naistele kui ka meestele: naise sõltuvus partnerist, kelle tervena elatud elu on tema omast lühem, on sotsiaalses plaanis miinusmärgiga nähtus. Ent selleks, et tõbe ravida, tuleb arusaada, kust ta tuleb. See arusaamine on doktor Ossinovskil mõnevõrra lünklik.

Esiteks, sund, kontroll ja järelevalve võivad küll lühiajalises plaanis mõningast efekti anda, aga kõik suured muutused algavad ikka peast. Ettevõtted ja organisatsioonid ei suhtu just erilise entusiasmiga väljavaatesse, et tööinspektsioon kahtlustavalt sisse imbub ja asju paika panema hakkab. Palgakokkulepped sõlmitakse siiski konkreetse tööandja ja konkreetse töötaja vahel – selgitamine, miks palk on nii- ja mitte naasugune, võib küll päevavalgele tuua mõne diskrimineerimise või ka põhjendamatu ülemaksmise juhtumi, aga suurem hulk inspektsiooni töötunde ja nende eest makstud raha kulub eeldatavasti tühikäigul. Küll aga külvatakse inspekteerimise käigus riigi ja ettevõtja vahele üha uusi usaldamatuse seemneid, ja pealegi mõjub Ossinovski valgusfoori kujund pigem naeruväärselt.

Teiseks: kui mõista, et mõtteviisi muutus algab peast, siis tasuks proovida kõnetada just pead. Nii tööandja kui ka töötaja oma. Eelduse poolest võiks tööandja seisukoht olla pragmaatiline: vaja on, et töö on tehtud, mis seal vahet, kas teeb mees või naine. Kui naine palgatakse põhjusel, et talle võib vähem maksta, on abi naiste enesekindluse suurendamisest. Üks naistele vähem maksmise põhjus on see, et nad küsivadki vähem. Kui ei peaks.

Kolmandaks aitaks soolist palgalõhet vähendada maksustatud sissetuleku avalikustamine, nii nagu seda tehakse näiteks Soomes. Eestis on selle peale alati öeldud, et me pole selleks valmis, küll on kas maa külmunud või kärss kärnas. Ometi on rohkem avalikku informatsiooni palkade asjus palgalõhe parim ravi. Lihtne, aga tõhus.

Neljandaks, riik võiks alustada iseendast. Avaliku sektori palgalõhe on mõnel viimasel aastal erasektori omast suuremgi olnud. Kui Ossinovski tahab, et tema algatust tõsiselt võetaks, tuleks kõigepealt oma õu puhtaks rookida ja ette näidata, et meil on juba korras või vähemasti on kiirelt paigalt minema saadud. Muidu on see spidomeetrijutt õõnes – vaat kui sotsiaalministeerium lähemal vaatlusel ennast ise purupunasest ei leia. Seni on riik hoopis lõhet süvendavaid sõnumeid saatnud: näiteks meesõpetajatele kõrgemat palka makstes.

Üks palgalõhe põhjus on raskesti muudetav: sünnitavad ja imetavad ikka naised. Üks naise olukorda tööturul halvendav faktor on kahtlemata eemalolekuperioodid laste pärast. Siin võib korraks küsivalt vaadata emapalga poole: ühel heal asjal võib ka negatiivseid kõrvaltoimeid olla.Päris suure töö palgalõhe vähendamisel saavad ära teha ka lapsevanemad. Mõtteviis saab suuresti alguse kodust ja seal jagatavatest väärtustest.