Kodanikupalk, rikaste lõbu

Kui Eestis peaks olema tahtmist kodanikupalgadebatte sisuliselt pidada, siis tuleks algatuseks kokku leppida, millest me räägime. Suur osa publikust arvab seda sõna kuuldes, et igaühele hakatakse heast-paremast raha peo peale laduma ja tööl käia pole enam tarvis.

Äripäeva hinnangul on kodanikupalgast mõtet rääkida üksnes sotsiaaltoetuste ärakaotamise kontekstis. Nii defineerib seda iseenesest ka kodanikupalga koostajate nimesid mainimata jättev kodanikupalga veebisait, mis deklareerib võitlust vabaduse nimel ja vaesuse vastu. Ajakirjandusest seni läbi käinud mõtteavaldused aga on sotsiaaltoetuste reformimise vajadusest mööda vaadanud, argumenteerides rohkem loosungite ja emotsioonide kui tõsiasjadega.

Tõsiasi on see, et Eesti sotsiaaltoetuste süsteem on helde: viimaste aastate riigieelarvetest on sotsiaaltoetuste peale kulunud üle 30 protsendi. Kuigi osa toetusi, nt puudega inimeste toetus, on vajaduspõhised, on näiteks riigi makstav lapseraha, vanemapalk ja kolmanda lapse toetus tegelikult siiamaani nn helikopteriraha, mida külvates tegeliku vajaduse järele ei pärita. Lapsetoetuste nimetamine demograafiliseks meetmeks asja olemust ei muuda. Mõnevõrra teistsuguses rollis on töötutoetus, mida makstakse töötatud ajal tasutud kindlustusmakse põhiselt ja piiratud aja jooksul. Täiesti eriline maailma kontekstis on meie vanemapalk, mille paindlikumaks reformimine on õnneks alanud – küsimuse alla selle kord Reformierakonna kehtestatud toetuse vajadust ei söanda seada ükski erakond, sest kord antu tagasivõtmine käib ikka suure kisa ja valuga.