Tuleb ise mees olla, mitte vinguda
Tööandjatel ei tasu ümberõppe asjus eriti töötukassa peale loota, targem on ise endale töökäsi koolitada, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Läinud nädalal kurtsid ettevõtjad Äripäeva vahendusel, et töötukassast pole neile töötajate koolitamisel suuremat abi: töötuskindlustuse kassa tagavat, aga suuremat tolku temast polevat. Seda hoolimata sellest, et kassa tegutsemise eesmärkide hulka kuulub ka võimalikult suure tööhõive tagamine ning pikaajalise töötuse ja tööturult tõrjutuse ennetamine.
Töötukassa koolituste peale lootev ettevõtja jääb võib nõutult pealt vaatama jäädagi, kuidas elu mööda läheb ja kasum konkurendi kaukasse kukub. Issanda päikene läheb enne looja, kui töötukassa koolitustelt tööturu hädade leevendust hakkab paistma. Ja olgem ausad – koolitused ei olegi selle kassa põhiline äri. Ei ole mõtet jänest pliiatsiga pähe peksta, et ta joonistama hakkaks. Ta ei hakka.
Tööturult väljakukkunute ja sinna tagasi pürgivate inimeste käekäigu eest peavad esimeses järjekorras seisma ikkagi need inimesed ise. Töötukassa võib muidugi abistada, ja tore on, kui ta seda suudab. Aga kui inimene ikka tööd teha ei taha, siis ei saa töötukassagi teda tööle panna. Lõpuks, tööl käima ju ei pea. Nõukaajal pidi.
Ent endale sobivate töötajate leidmise eest tuleb vastutus võtta ikkagi töökäsi vajaval ettevõttel endal – eelkõige. Eeskujulikud ettevõtjad koolitavad ise endale tööjõudu. Head näited on Priit Alamäe juhitav Nortal ja Jaan Pillesaare Helmes – mõlema IT-ettevõtte suveülikoolid on nii populaarsed, et osalema pääsemiseks tuleb kandideerida juba mitu kuud varem. Kuna neisse suveülekoolidesse saab kandideerida mis iganes ilmanurgast, tagavad ettevõtted endale juba eelvaliku korras parimad võimalikud töötajad, keda siis omakorda asjatundlikult koolitama asuda.
Haridus sammuke maas
Loomulikult võib ja tulebki nõudlik olla (kutse)haridussüsteemi suhtes, aga reaalsus on, et tööturu vajadustest on haridussüsteem enamasti ikka mõne sammu maas. See on iseenesest ka loomulik. Me võime soovida, et see oleks teistpidi, aga soovida ja soovitada on, teadagi, lihtne töö.
Ühele kutseharidussüsteemi sisse ehitatud puudusele juhtis hiljuti tähelepanu Priit Pekarev, kes esitas arvamuskonkursile Edukas Eesti loo pealkirjaga „Tehke kutseharidusele ots peale“. Meie toimetuses ei arva, et kutseharidust üldse vaja ei ole, küll aga nõustume Pekarevi tähelepanekuga, et kutseharidussüsteemi põhiraskus langeb nende erialade esindajate koolitamisele, kes ei ole lisandväärtuse loomisel üldjuhul esirinnas.
Ka on tõsiasi, et müüjad-koristajad lähevad siitmailt kergema käega laia ilma paremat elu otsima. Sama kehtib ent ka paljude ülikoolis õpetatavate erialade, nt arstide kohta. Loomulikult ei saa me öelda, et see, kes siin hariduse saanud, igavesti siia peab jääma. Ent selle üle mõelda, missuguseid erialasid eelisjärjekorras õpetada Eesti tulevikku silmas pidades, on kahtlemata põhjust.
Ent haridussüsteemil on peale tööturu vahetute vajaduste rahuldamise ka muid rolle ja ülesandeid, mis ei ole sugugi vähem tähtsad. Peale kultuurilise järjepidevuse tagamise loob haridussüsteem ka igale inimesele vaba eneseteostuse võimalused ja eeldused. Missuguses proportsioonis peaksid siin olema riigi poolt pakutava hariduse mahud ja kui suured tasulise (kõrg)hariduse omad, võiks olla juba järgmise debati teema.