Eesti väärib uut teovõimelist valitsust

Näib, et tegemist on pigem erakondade murega reitingu pärast tulevaste valimiste eel, sest valitsuskriisi katalüsaatoriks sai kõrvaline, ent sobiv küsimus. Seda kinnitab õiguskantsleri büroo hinnang, mille kohaselt ei tooks lepe õiguslikke kohustusi. Sisulist arutelu oli vähe ehk nagu ütles president Kersti Kaljulaid: „Valitsuserakondade üksmeele ootamatu lahtumine on võimaldanud nädal aega kütta ühiskondlikku hüsteeriat, inimestele valetada ja haiget teha.“

Tundub, et peamistel tülitsejatel – Isamaal ja sotsidel – on üht head kriisi vaja. Sotsidelt hammustab iga päev toetusprotsenti Eesti 200, isamaalastelt aga EKRE. Koos valitsuses olemine ei anna valimistel plusspunkte, kui oma valijaid selgelt ei kõnetata ja kaotatakse nägu. Kuna põhimõttelisi sisepoliitilisi otsuseid teha ei taheta, andis ebamäärane rändelepe selleks ideaalse võimaluse.

Erakorraliste valimiste väljakuulutamiseks on põhiseaduse järgi neli võimalust, millest praegu oleks võimalik kasutada kolme (rahvahääletuse läbikukkumine ei sobi).

Esiteks siis, kui parlament ei ole kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust riigieelarvet vastu võtnud. Kriisi korral see oht tekib, aga kuna korralised valimised toimuvad 3. märtsil, ei muuda eelarve vastuvõtmata jätmine oluliselt valimiste aega.

Reaalne võimalus saada varem toimiv valitsus tekib juhul, kui tagasi astuks peaminister või valitsus tervikuna. Sel juhul saab president esitada riigikogule kaks korda uue peaministrikandidaadi, mille järel läheb ülesseadmise õigus riigikogule. Kui kahe nädala jooksul valitsuse koosseisu presidendile ei esitata, kuulutab president välja erakorralised valimised.

Kõige kiiremini saaks uue valitsuse juhul, kui parlament tervele valitsusele või peaministrile umbusaldust avaldaks. Siis võib president valitsuse ettepanekul kuulutada välja erakorralised valimised kolme päeva jooksul.

Parteid vaadaku peeglisse ja küsigu, mis on Eestile, mitte ainult neile, parim.