Kevadprognoos, mis on aluseks järgmise aasta riigieelarve koostamisel, ennustab käesoleva aasta majanduskasvu aeglustumist 3,9 protsendilt 3,1 protsendile ning selle trendi jätkumist. Valitsuse võlakoormus suureneb, mitte ei vähene. Riigieelarve nominaalne puudujääk ei loo eeldusi reservide kogumiseks ning riigi rahavoog on sel ja järgmistel aastatel negatiivne. Eelarvet on vaja 100 miljoni euro võrra kärpida – ja seejuures pole arvestatud koalitsioonilepingus kokku lepitavate kuludega. Seega tegelikult raha lubaduste täitmiseks ei ole.

Äripäeva arvates on see uuele koalitsioonile hea võimalus eelarve realistlikuks kärpida, valimislubadustega koomale tõmmata ning riigireformi ja kulude kokkuhoiuga pihta hakata.

Ainuüksi piirikaubanduse tõttu jääb riigil sel aastal saamata 150 miljonit eurot ehk mullusest 13 miljonit rohkem. Kui valusa kogemuse põhjal on mõistetud, et aktsiisitõusudega eelarveauke lappida ei tohi, siis nüüd ei tohi järele anda kiusatusele auke laenurahaga täita. Laenu tuleb võtta ja peabki võtma, kuid vaid selleks, mis ühiskonnale tagasi teenib, mitte aga riigimasina kohmakuse õlitamiseks. See ei ole jätkusuutlik tegevus.

Selle asemel tuleb kärpida riigiaparaati, mis eeldab riigireformiga pihta hakkamist. Dokumendile, millega riigireform tunnistati koalitsioonileppe prioriteediks, on kõik riigikogu erakonnad alla kirjutanud. Seega tuleb nüüd üle vaadata, millised on need teenused, mille osutamisest riik ühel või teisel moel loobuda võiks ja otsida kulude kärpimise kohti igal tasandil. Paraku tundub riigireform olevat koalitsioonikõnelustel vaeslapse osas, sest selle kohta pole suurt midagi kuulda.

Eesti majandust on vedanud tugev sisetarbimine: eelmisel aastal oli eratarbimise kasv kiireim alates 2007. aastast ja ehitusmaht kõrgem isegi buumiaegsest tasemest. SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor on põhjendatult tõstatanud küsimuse, kas koalitsiooni moodustavate erakondade poolt lubatud maksukärped ja raha valamine suurtesse ehitusprojektidesse on see, mida Eesti praegu vajab, sest jõulise sisetarbimise kasvu tingimustes jääb mõistmatuks, millist eesmärki peaksid need sammud täitma.

Tõenäoliselt peaministri ametis jätkav Jüri Ratas peab mõistma, et valitsus peab suhtuma senisest märksa tõsisemalt ettevõtjatesse, kes veavad riigi majandust. Valitsusel tuleb konsulteerida Eesti ettevõtjatega, mitte Rootsi pankade juhtidega, et mõista, millised otsused on meie ettevõtlusele ja seeläbi ka majandusele kasulikud.

Seetõttu peab Ratse juhitud valitsus leidma lahenduse ettevõtjaid kurnavale oskustööjõu puuduse probleemile, mitte järele andma EKRE survele kõik kraanid kinni keerata. Teadus- ja arendustegevusele tuleb eraldada kokkulepitud 1 protsent SKPst ja leida viisid, kuidas tehnoloogia arendus ettevõtlusega paremini siduda, sest nii saame tõsta oma tootlikkust ja konkurentsivõimet. Ilma selleta pole ekspordi kasvu mõtet loota. Ekspordi kasv jäi eelmisel aastal alla aga nii SKP kui ka eratarbimise kasvule.

Ootame uuelt valitsuselt esimesel võimalusel tegevuskava, kus on paika pandud riigireformi etappide sisu ja tähtajad – nii, nagu erakonnad enne valimisi kokku leppisid. Tark ja jõuline riigireform on uue koalitsiooni proovikivi ja uks kahaneva usalduse tagasivõitmiseks.