Naiste ja meeste palgalõhe äkiline vähenemine ei tähenda, et toimunud on ühiskondlik muutus. Tuleb pingutada edasi selle heaks, et see muutus sünniks, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Meil on üks hea uudis ja üks halb uudis. Alustagem ikka esimesest: statistikaameti teatel vähenes sooline palgalõhe Eestis mullu järsult, lausa ligi viie protsendipunkti võrra. Ja halb uudis? Mida rohkem asjasse sisse vaadata, seda selgemaks saab, et hõiskamine oleks tugevalt ennatlik.
Naiste brutotunnitasu oli eelmisel aastal 13,1% väiksem kui meestel, teatas statistikaamet. Sooline palgalõhe vähenes aastaga 4,6 protsendipunkti võrra.
Üksteist ühele. See arv väljendab Eesti saja suurima käibega ettevõtetes naiste osakaalu juhtkonnas. Tippfirmade juhatustes on naisi seega vähem kui kümme protsenti.
Kui mõelda haridusele kui strateegiale, mitte pelgalt süsteemile, avaneb uks uutmoodi vaatele: kas kool on pelgalt teadmiste ja testide edastamise koht või keskkond, kus kasvatatakse iseseisvaid ja vastutustundlikke inimesi? Audentes on valinud selgelt viimase tee.