Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Raha armastab vabadust
Kui Reformierakonna eile avaldatud majandusprogrammist sõnavaht välja lasta, jääb tulemuseks üsna mõistlik arv üsna normaalseid mõtteid. Kuid ei mingit üllatust.
Eesti riiki praegugi valitsev erakond lubab eelkõige maksurahu (mingite veel täpsustamata tingimuste täitumisel ka maksude alanemist) ja Põhjamaade parimat majanduskeskkonda. Ei mingeid suuri sõnu maksuvabadest reedetest ega viie rikkaima riigi sekka tormamisest.
Ühest küljest jah – kui antakse valida, siis valime muidugi pigem maksurahu koos potentsiaalse maksulangusega kui maksutõusu ja maksuastmed. Kuid kuhu edasi?
Äripäev ei oleks majandusleht, kui me ei arvaks, et riigi alustala on majandus. Raha. Ainult majandusest sõltub, kui hästi või halvasti riik ja tema kodanikud elavad. Arvatavasti läks nüüd nii mõnelgi inimesel hari punaseks – aga kultuur? Aga keel? Aga hoolimine, ühtsustunne ja teised üllad-aatelised sõnad. Kuid on ju ilmselge, et ka kultuur, keel jms põhinevad majandusel. Või vähemalt toituvad sellest.
Tõsi, üks vaene rahatu luuletaja võib nii mõnelegi vaesele rahatule lugejale palju hingerõõmu valmistada. Kuid eks taha ju luuletajagi süüa-juua, kodusoojust ja tervist. Mida niisama naljalt ei saa. Ikka tuleb luuletus enne maha müüa, või vähemalt naturaalmajandusliku tehinguga söögiks vahetada. Ja olemegi taas majanduse juures.
Seega ei saagi ühel riigil olla reaalsemat, käegakatsutavamat eesmärki kui majanduse elavdamine. Kui majandus särab, supleme kõik rahas.
Kuid raha armastab vabadust. Raha voolab sinna, kus takistusi kõige vähem. Lihtsustatult – Eestis tuleb luua majandus- ja maksukeskkond, kuhu raha kogu maailmast voolata tahaks. Just see tulebki meil eesmärgiks seada.
On selge, et ühel väljamaisel kapitalistil ei ole Eestis enam tegelikult huvitav – kõik suuremad erastamised on juba tehtud, maavarasid meil lademeis pole. Napib ka põllumaast ja suurtööstuseks sobilikust hulgast töölistestki. Tõsise riskikapitalisti jaoks jäävad me mastaabid väikeseks. Samuti on üsna selge, et turistidele meil midagi üllatavat ja tõeliselt ainulaadset, mille nimel pikk reis ette võtta, pakkuda pole. Puutumata loodust, nukumajalikke vanalinnu koos sinna juurde kuuluva lõbutööstusega on mitmel pool mujalgi.
Jääbki vaid transiit, vahendus, ka finantsvahendus, suurt lisandväärtust loov, kuid vähe tööjõudu nõudev nutikas tööstus, IT, teenindus ja miks mitte ka loomemajandus.
Tänane Äripäev kirjutab, et Statoil toob oma finantskeskuse Eestisse, tuues siia neli miljardit krooni, mida siitkaudu investeerima hakkab. Nüüd võiksidki me poliitikud minna ja küsida: miks? Uurida välja, millised on ühe reaalse ettevõtte jaoks Eesti plussid ja miinused. Ning siis neid plusse rõhutama ja miinuseid kõrvaldama hakata. Ehk suudame seejärel teistegi raha siia meelitada.
Autor: 1185-aripaev
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.