Ennetav kahjuhüvitis kaitseb

Esmalt ÄP artikli pealkirjast. Sõnasse ennetustrahv on kätketud suur osa arusaamatusi, mis ajakirjanduses sel teemal liikvele on läinud. Tegu ei ole trahviga n-ö igaks juhuks mingi teo eest, mida pole toimunud. Tegu on hüvitisega solvamise või laimuga juba tekitatud mittevaralise kahju eest.

Eelnõu järgi kaalub kohus nii nagu praegugi seda, kas inimesele on tekitatud mittevaralist kahju. Kuid erinevalt praegusest saab kohus hüvitise summat suurendada, kui on alust arvata, et kahju tekitaja kavatseb kahju tekitavat käitumist jätkata. Just sellise kahjustava käitumise ärahoidmist silmas peetaksegi.

Laim võib praegugi pankrotti ajada „See, kui keegi kirjutab plakati peale mingisuguse loosungi, mis mõnele valitsejale ei meeldi, ei ole küll teema, mille peale nii palju aega ja jõudu kulutada.“ Need Harri Taliga sõnad näitavad ilmekalt, et paljud arvajad pole eelnõuga lihtsalt kursis.

See, kas arvamus meeldib või mitte, ei ole ennetava kahjuhüvitisega kuidagi seotud. Kuid kui loosung kedagi solvab, siis võib solvatu ka praegu minna kohtusse ja nõuda kahjuhüvitist. See on hoopis teine teema. Ennetav hüvitis tuleb kõneks siis, kui loosung on laimav ja on ka ilmne, et selle loosungiga tahetakse edaspidigi esineda.

Pealegi tuleb arvestada, et avaliku elu tegelaste valulävi peabki olema kõrgemal ja poliitikute tegemisi võib kritiseerida ka teravate väljaütlemistega. Kuid kedagi ei tohi alatult laimata. Selle eest peavad olema kaitstud kõik. Arvata võib, et eelnõu oponendid on solvamise ja laimamise vastu.

Ning just see – vajadus arvestada teise inimese au ja väärikusega – seab selged piirid ka sõnavabadusele. Sellisele järeldusele on jõutud igas sõnavabaduse ja solvamise teemat käsitlevas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu otsuses kus tahes ELi riigis.

Mart Raudsaar väidab, et seadus riivab sõnavabadust, ning ta peab ka võimalikuks, et ennetavate trahvidega saab ajakirjandusväljaande pankrotti ajada.

Kui näiteks ajalehelt tõesti ennetav kahjuhüvitis välja nõutakse, siis järelikult on ta teadlikult ja järjekindlalt avaldanud laimu või solvanguid, ning kohtul on põhjust arvata, et ta teeb seda ka tulevikus. Muidu ei saa kohus ennetavat kahjuhüvitist välja mõista.

Kui üks väljaanne sel moel käitub – ja kavatseb edasi käituda –, kas ta siis väärib ajalehtede liidu tegevdirektori arvates tõesti kaitset? Liiati, nagu juba selgitatud, võivad kahjuhüvitised praegugi kahju tekitaja pankrotti ajada. Kahjuhüvitise ennetava funktsiooni arvestamine ei ole siin mingi lisapõhjus.

Õigusenõudmine pole häbiasi

Lõpetuseks. 16. novembril avaldas advokaat Ants Nõmper Äripäeva võrgukodus arvamust, et juba praegu saaks kohtunikud mittevaralise kahju hüvitisena välja mõista suurema summa („Advokaat: advokatuur ja riigikohus ennetusliku trahvimise vastu“).

See on ju õige küll, kuid advokaat selgitab isegi kohe, et tegelikult on väljamõistetavad summad naeruväärsed („Kohtukulud lähevad ka suuremaks …“). Ja selline olukord ei ole rahulolematust põhjustanud hoopiski mitte ainult justiitsministeeriumis.

See vasturääkivus advokaadi jutus aitab selgitada üht laiemat eesmärki, mida eelnõuga muu hulgas saavutada taheti. Nimelt ei ole Eestis peaaegu olnudki arvestatavat diskussiooni mittevaralise kahju hüvitise üle.

Seni on ühiskondlik hoiak olnud pigem leige: kui kellelegi on haiget tehtud (moraalselt või füüsiliselt), siis on see haiget saanu enda asi. Kannata ja ole vait! Nüüd on vähemalt tekkinud mingigi arutelu teemal, kas ja kui palju tuleks hüvitada. Ajalehtede liit on näinud eelnõus ainult ähvardust. Vaikitud on sellest, et ennetav kahjuhüvitis aitab kaitsta üksikisikut.

Ceterum censeo, kõikidele vastupidistele väidetele vaatamata pole ennetav kahjuhüvitis Euroopas üldsegi mitte enneolematu: Monaco printsessi Caroline’i juhtum on laialt tuntud.