Vitsut: kehtestame maksukoormusele vahemiku

Sellise perspektiivi vältimiseks tuleb loobuda maksude lõputu vähendamise ideoloogiast ja tunnistada, et puuduvad tabud mistahes maksu muutmiseks. Lõpuks tuleb maksupoliitilised valikud teha majandusliku efektiivsuse ja iseseisvale riigile vajalike kulude vahel.

Maksuvaidlustes on jäänud tahaplaanile tervikliku instrumendi ehk maksusüsteemi võimaluste kasutamine majandustegevuse ühe peamise eesmärgi – üldise heaolu suurendamiseks. Äärmusse kaldumine (kõik võib ohverdada efektiivsuse nimel!) ei taga jätkusuutlikku keskkonda, kui puudub mõistlik kokkulepe heaolu jagamiseks. Järelikult on vaja leida kompromiss, mis motiveeriks ettevõtjaid, kuid oleks ka piisav sotsiaalse tasakaalu loomiseks.

Diskussioon peaks toimuma mitte üksikute maksude muutmise üle, vaid süsteemi üle tervikuna, arvestades sh nii efektiivsust kui mõju nn heaoluteenustele: sotsiaalkindlustusele, tervishoiule, haridusele ja kultuurile. Riigi majandusel tervikuna võib ju ülihästi minna, aga see ei pruugi enamuse heaolu positiivselt mõjutada. Teisalt võidakse rasketel aegadel maksude kruvimisega lasta maksumaksja „verest tühjaks“ või planeerida heaoluteenustele riigieelarvest ebamõistlikult suur osa (vahetult enne majanduskriisi kasvatati riigieelarve kulutusi unistuste täitmiseks lausa 25%).

Kõikidele osapooltele kindluse andmiseks võiks poliitilise kokkuleppega sisse seada optimaalse maksukoormuse vahemiku ehk ülemise ja alumise maksupiiri. Maksud muutuksid kindlas vahemikus, välistades drastilised pöörded, mis võivad kaasneda poliitiliste muudatustega. Paratamatult tuleb makse majandustsükli faasi vm olulise asjaolu tõttu vahel muuta, aga ootuspärastes piirides.

Maksualampiiriga määrataks heaoluteenuste tasemele sisuliselt baas, mida ei kärbita. Samas nende mahu suurenemine sõltub majanduslikust efektiivsusest, sest teenuste lagi on maksukoormuse ülemmäär. Seatud lagi annab ettevõtjatele märku maksukeskkonna stabiilsusest. Ühtlasi annab aktsepteeritud vahemik süsteemile piisava paindlikkuse muutustele reageerimiseks. Teenuste mahu või valiku suurendamine ja vähendamine toimub kokkulepitud vahemiku piires. Ehk siis näiteks tasuta haridust saab laiendada kas majanduskasvust tekkivatest vahenditest või uue maksu rakendamisest, kui see mahub kokkulepitud piiresse.

Kui mõnda maksu soovitakse tõsta, tuleb suure tõenäosusega mõnd teist maksu langetada. Näiteks kui rakendatakse progresseeruvat üksikisiku tulumaksu, muudetakse sotsiaalmaks regresseeruvaks ja/või seatakse sellele lagi. Mingil määral on sedalaadi reguleerimine toiminud ka seni: kasumimaksude vähendamise hind oli tööjõumaksude tõstmine ebamõistlikule tasemele. Need pole aga olnud kaalutletud valikud ning seepärast tekitanud pigem uusi probleeme kui neid lahendanud.

Keerukamaid küsimusi sellise kokkuleppe saavutamisel on aktsepteeritava maksuvahemiku kindlaksmääramine, ehk: milline maksupoliitika on piisavalt efektiivne ja missuguse maksukoormuse juures luuakse piisaval tasemel heaoluteenuseid? Ehk näitab seda maksukoormuse osatähtsus SKPst, mis Eestis on viimase kolme aasta jooksul kõikunud 32,2–36,4% vahel ja jäänud EL keskmisest (39%) madalamaks ka majanduskriisi raskeimal ajal. See võikski olla kokkulepitud suurima ja väikseima maksukoormuse vahemik, kuna hõlmab nii buumi- kui kriisiaastaid. Kuna meie peamised konkurendid ja sihtturud asuvad Euroopas, tuleb ka konkurentsivõimet võrrelda selle piirkonnaga.

Koos lõputu maksuvähendusega kaoks lõpuks ka Eesti riik. Iseseisvuse säilimise seisukohalt ei pea ma reaalseks alandada makse teatud piirist allapoole, aga võimalik pole ka tõsta makse kõrgusele, mis kahjustaks meie riigi konkurentsivõimet. Seepärast soovitan kokku leppida üldise maksukoormuse vahemikus.