Ettevõtja tahab end oma raha peremehena tunda

Paljudes eluvaldkondades armastatakse viimasel ajal teha kokkuvõtteid selles osas, mida me oleme viimase 20. aastaga saavutanud. Vaade ajalukku on tarvilik, sest see aitab meil mõtestada ka tuleviku väljakutseid. See mõttetera kehtib ka energeetika ja küttemajanduse kohta. Umbkaudu 15 aastat tagasi võtsid riik ja omavalitsused EBRD-lt ja EIB-lt massiivselt laenu Eesti energia- ja küttemajanduse korrastamiseks. Nende laenude abil tehtud ümberkorraldused olid kindlasti hädavajalikud, kuid kõiki kulutusi need siiski ei katnud. Juba siis lisandus energiamajanduse arengusse üleminek taastuvatele kütustele. Selle ülemineku peamine motivaator oli vajadus vabaneda masuudisõltuvusest. Puiduhakke kasutamiseks rajati uued katlad või ehitati ümber vanad ja seda mitmetes asulates. See võimaldas vähendada kütuse osakaalu soojuse hinnas. Tänaseks on paljud nendest seadmetest juba oma tegevuse lõpetanud või lõpetamas ning vajavad asendamist. Kolmas oluline teetähis, mis selle perioodi puhul on läbitud, puudutab ettevõtete erastamist. Kümmekond aastat tagasi toimunud erastamislaine tõi energiaettevõtetesse vajalikud investeeringud, mille kogumaht ületab muide kordades varem võetud laenude mahu. Lisaks tehtud investeeringutele peitus erastamise suuremgi tähtsus selles, et ettevõtted väljusid omavalitsuse ja riigi otsese kontrolli alt. Seega loodi selge turumajanduslik alus selleks, et ettevõtted saaksid efektiivselt tegutseda. Eesmärgiks oli asendada “telefoniõigus” majandushoobadega.

Pärast seda, kui omandisuhe energeetikas oli avaliku sektori poolt vaadates valdavalt muundunud selgest käsuliinist partnerlussuhteks, tekkis uus väljakutse. Mil viisil peaks sooja- ja energiamajanduse ettevõtete tegevust reguleerima ja kontrollima? See on otsustajatele olnud selgelt väga tõsine väljakutse, sest kahtlemata ongi kaugküte sotsiaalselt vastutusrikas ja tundlik tegevusvaldkond. Poliitiline reaalsus ja veel enam sotsiaalne närv ei saagi lasta otsustajatel selles ettevõtlusharus toimuvat käed rüpes pealt vaadata. Mõistlikust koostöösuhtest on huvitatud ka ettevõtjad. Ettevõtjate jaoks on peamine, et riigipoolne hindade kooskõlastamine toimuks viisil, mis on mõistlik ja tagab kõigi võrdse kohtlemise. Seejuures on oluline teadvustada ka tõsiasja, et tarbijate huvi ei ole piiritletud vaid üksnes odava teenuse hinnaga. Tarbija soovib ka kindlust, et teenus on kättesaadav temale sobival hetkel, ka tulevikus. Lisaks hinnale on oluline ka varustuskindlus. Just tasakaal nende kahe kategooria vahel kipub riigil kui regulaatoril aga aeg-ajalt ununema. Regulaator võiks seega tegeleda tänasest enam sellega, et tagada reguleeritud teenuste osutamiseks vajaliku seadmestiku uuendamine. Ainult hinna järgi orienteerudes jõuab samasuguse absurdini kui nõuame jäätise tootjalt võimalikult odavat jäätist ja saame tulemuseks lihtsalt pakitud jääkamakad poelettidel.

Tahan öelda, et energeetika valdkonna edaspidise arengu nurgakiviks on ettevõtjate ja riigi partnerlussuhe. Energiaettevõttesse oma raha paigutanud investor tahab tunda ennast oma raha peremehena, ta soovib selle ka tagasi teenida. Samas on tema jaoks iseenesest mõistetav, et seda ei tehta oma tarbijate huvidega arvestamata. Tehes koostööd riigiga tahab investor tunda, et teda koheldakse partnerina. Koostöö on see, mis aitab partneritel leida õige tasakaalu energia hinna ja varustuskindluse hinna vahel. See, et säiliks ettevõtete võimekus investeerida on selgelt tarbijate ning seega ka riigi huvides. Eduka koostöö näitena meenub kolme koostootmisjaama rajamine vastavalt Tallinnasse, Tartusse ja Pärnusse. Kuid need ei olnud viimased väljakutsed,mis meie ees seisavad.