Roubini euroala kriisist: laename ja palvetame

Näiteks põline lahendus – rahatrükkimine ja võlast pääsemine inflatsiooni abil, ei ole PIIGS riikidele võimalik, kuna nad on kammitsetud eurosärki. Ainus instants, mis rahapressid käima võiks panna – Euroopa Keskpank – ei lähe iialgi selleni, et eelarvedefitsiidid rahaks muuta.

Niisamuti ei saa me loota, et majanduskasv need riigid päästab. PIIGS riikide võlakoorem on sedavõrd suur, et reibas majanduskasv on peaaegu võimatu. Veel enam – igasugune majanduskasv, mis lõpuks esile kutsuda suudetakse, sõltub poliitiliselt ebapopulaarsete reformide elluviimisest, mis annavad tulemusi alles pika aja peale – ja seda lähiperspektiivis veelgi suuremate kannatuste hinnaga.

Kasvu taastamiseks peavad need riigid lisaks taastama oma konkurentsivõime valuutakursi reaalse alanemise kaudu, mis kaubandusdefitsiidi ülejäägiks muudaks. Kuid euro tugevnemine, mille taga on Euroopa Keskpanga väga ennatlik intressimäärade tõstmine, viitab pigem valuutakursi tugevnemisele, mis konkurentsivõimet veelgi õõnestab.

Saksamaa lahendus probleemile – palgakasvu hoidmine tootlikkuse kasvust madalamal, millega tööjõukulud vähenevad – võttis tulemuste andmiseks enam kui kümme aastat. Kui PIIGS riigid täna sellega algust teeksid, annab liiga kaua seda kasu oodata, mis konkurentsivõime ja majanduskasvu taastaks.

Viimane abinõu – palkade ja hindade alandamine kulude vähendamiseks, et saavutada valuutakursi reaalne alanemine ning nii konkurentsivõime taastada, tähendaks aina süvenevat majanduslangust. Valuutakursi reaalne alanemine, mida on vaja välisdefitsiidi vähendamiseks, ajab euros võetud võlgade väärtuse kõrgemaks ja sellega võlakoorma veel enam üle jõu käivaks.

Era- ja avaliku sektori tarbimise piiramine selleks, et erasektori sääste suurendada, ning eelarvekärped, et vähendada era- ja avaliku sektori võlgu, pole samuti võimalikud. Erasektor võib vähem kulutada ja rohkem säästa, kuid see tooks kaasa kulu, mida tuntakse Keynes’i kokkuhoidlikkuse paradoksi nime all: majanduskasvu vähenemine ja võlakoorma kasv osakaaluna SKPsse. IMFi ja teiste poolt viimasel ajal tehtud uuringud viitavad, et maksude tõstmine, toetuste kärpimine ja valitsuse kulutuste vähendamine – isegi ebaefektiivsete kulude kärpimine – aeglustavad lühemas perspektiivis kasvu, muutes võlaprobleemi sellega veel teravamaks.

Kui PIIGS riigid ei saa oma probleemi lahendamiseks loota ei inflatsioonile, majanduskasvule, devalveerimisele ega säästmisele, on plaan A läbi kukkunud või läbikukkumisele määratud. Ainus alternatiiv on kiiresti kasutusele võtta plaan B – nende riikide valitsuste, majapidamiste ja pankade võlgade kontrollitud restruktureerimine.

See võib toimuda mitmel viisil. Üks võimalus on PIIGS riikide avaliku sektori võlgade maksetähtaega pikendada, ilma et võlasummat vähendatakse. See tähendab võlgade tagasimaksetähtaegade pikendamist ja intressimäära vähendamist uutelt laenudelt tasemele, mis on praeguste turuintressidega võrreldes oluliselt madalamad. Selline lahendus vähendab kriisi levimise riski ning kahjumeid, mida finantsasutused kannaks juhul, kui vähendataks võlasummat ennast.