Pärast Kreeka maksejõuetust probleemid alles algavad

Poliitikud eelistavad vältimatut edasi lükata pannes avalikku raha sinna, kuhu era raha enam ei lähe. Selline teguviis lubab säilitada fiktsiooni, et nende omanduses olevate Kreeka võlakirjade väärtust ei pea allahindama. See omakorda hoiab ära suure pangakapitali tõstmise nõude.

Kuigi laenud, mida Kreeka peagi saab Euroopa Liidult ja IMFlt, on madala intressiga, kasvab Kreeka võlg väga kiiresti jätkusuutmatule tasemele. Just seetõttu viitavad turu intressid eraomanduses Kreeka võlakirjadele ja krediidikindlustuse hind, et massiivne maksejõuetus on tulemas.

Maksejõuetus üheskoos väga suure kärpega iga-aastases eelarvepuudujäägis on tegelikult vajalik, et taastada Kreeka rahanduse jätkusuutlikus. Täpsemalt, isegi kui maksejõuetus kahandab riigi võlga 60%ni SKPst, peab Kreeka ikkagi vähendama oma igaaastast eelarve puudujääki 10%lt kolmele, et vältida võlakoormuse kasvulepöördumist. Ainul sellisel juhul peaks Kreeka suutma rahastada oma tulevasi eelarve puudujääke vaid siseriiklikest allikatest.

Krooniline kaubandusdefitsiit. Kuid eelarve jätkusuutlikkus ei ravi Kreeka krooniliselt suurt kaubanduspuudujääki. Kreeka import ületab eksporti enam kui 4% SKPst, mis on suurim kaubanduspuudujääk eurotsooni riikide hulgas. Kui kaubanduslõhe püsib, on Kreeka sunnitud igal aastal laenama vastava summa välismaalt isegi siis, kui maksujõuetuse järgne eelarvepuudujääki saab rahastada siseriiklike laenudega.

Kaubanduslõhe vähendamiseks või kaotamiseks Kreekas ilma majandusaktiivsust ja tööga hõivatust kahjustamata, peab riik eksportima rohkem ja importima vähem. See omakorda nõuab, et Kreeka kaubad ja teenused oleks konkurentsivõimelisemad võrreldes kaubanduspartneritega. Paindliku valuutaga riik on võimeline seda saavutama lubades vahetuskursil langeda. Kreeka on aga eurotsooni liige, mis teeb selle võimatuks.

Niisiis seisab Kreekal ees keeruline ülesanne vähendada oma kaupade ja teenuste hinda teisel viisil, nimelt kärpida suurelt Kreeka erasektori palku ja töötasusid. Kuid ,isegi kui see on saavutatav, sulgub kaubanduslõhe vaid ajaks, mil Kreeka hinnad püsivad konkurentsivõimelised. Selle säilitamiseks ei tohi vahe Kreeka palga ja tootlikkuse kasvu vahel olla suurem kui teistes eurotsooni riikides.

Kreeka ülesanne ei saa olema kerge. Kreeka kaubanduspuudujääk on kujunenud viimase kümnendi jooksul, sest hinnad on tõusnud kiiremini kui kaubanduspartneritel. Seda just seetõttu, et palgad on Kreekas kasvanud tootlikkusest kiiremini võrreldes teiste eurotsooni riikidega.

Mõistmaks miks on Kreekal nii keeruline säilitada konkurentsivõimet oletame, et ülejäänud eurotsoon kasvatab tootlikkust 2% aastas ning rahanduspoliitika hoiab aastast inflatsiooni alla 2%. Sel juhul saavad palgad ülejäänud eurotsoonis kasvada 4% aastas. Kui aga Kreeka tootlikkus kasvab vaid 1%, siis palgad saavad kasvada ainult 3%. Suurem palgakasv tõstab Kreekas hindu kiiremini kui tema kaubanduspartneritel eurotsoonis.

Kreekal aeg võtta europuhkus. Niisiis on Kreeka vastamisi kolme proovikiviga: eelarvepoliitikas - kärpida valitsusvõlga ja tulevast puudujääki; hinnatasemes - vähendada oma hindu, et saada lahti kaubanduspuudujäägist; ning palgas ja tootlikkuses  - hoida tulevane palgakasv eurotsooni keskmisest madalamal või kasvatada tootlikkust.

Kreeka kriisi algusest on riik näidanud, et ta ei suuda lahendada oma probleeme nagu IMF ja EK on lootnud. Riigid, kes on rinda pistnud sarnaste probleemidega mujal maailmas on kombineerinud eelarve kärpeid ja vääringu devalveerimist, kuid viimase välistab rahaliidu liikmelisus.

Ajutine puhkus eurotsoonist laseks Kreekal saavutada hinnataseme languse võrreldes teiste eurotsooni riikidega ja teeb lihtsamaks kohaneda vastavale hinnatasemele juhul, kui Kreeka palku ei saa kärpida. Maastrichti leping keelab eurotsooni riigil eurost loobuda, kuid ei ütle midagi ajutisest lahkumisest. Aeg on Kreekal, teistel eurotsooni riikidel ja Euroopa Komisjonil hakata tõsiselt mõtlema sellele võimalusele.

Autor: Martin Feldstein, Harry Tuul