Jürgen Ligi: Äripäev palugu vabandust

Järgneb Ligi kommentaar:

Kõigepealt loodan, et Äripäeval leidub mehisust vabandada minu kohtlemise eest seoses õpetajate palkade teemaga. Ma nimelt ei "rünnanud diskussiooni asemel"  ega "tulistanud endale jalga", kui ajakirjaniku kõne vastu võtsin, vaid, nagu kohe vabandasin, olin Riia lennujaamas nihutamas jalaga pagasit ja esitamas sõidudokumente lennukile minekuks. Ütlesin, et ei saa vastata enne kui Brüsselis meilitsi, ja lisasin tõesti sedagi, et ega viitsiks praegu ka, kui neljapäevane juhtkiri tõesti selline on, nagu telefonitsi kirjeldati. Küsimust ent tol päeval minuni ei jõudnudki. Ma ei saa Äripäeva suunamuutusest aru, kui äkitselt soovitatakse õpetajate palgaraha küsida pankade laenuosakonnast või töötukassa reservidest, mis teatavasti on mõeldud teiseks otstarbeks –  palju raskemas olukorras inimestele. Ma ei saa aru mõttest, et õpetajad on justkui ühekordne "soetus", mida saaks rahastada laenuga. Mitte selle eest ei ole Eesti leidnud rahvusvahelist tunnustust ega mina saanud valijate mandaati.

Ma ei saa aru ka ettepanekust hakata streikidele reageerima maksutõusuga. Kas järgmise steigi maksame taas nii kinni? Tõsi, käibemaks valikuna oli majanduse seisukohalt õige ning aus ülestunnistus, et raha ei tule tahtejõust, "leidmisest" või "ühiskondlikust kokkuleppest", on iseenesest hindamist väärt.  Ma juhin aga tähelepanu tegelikule olukorrale ja võimalustele. Vastupidiselt ametiühingute avaldustele on haridus olnud valitsuse prioriteet, siin praktiliselt ei ole tehtud kärpeid ka kriisi ajal. Õpetajad jäid ilma küll ühest lubatud palgatõusust 2009. aastal, ent pääsesid erinevalt ülejäänud riigipalgalistest sügavamast kärpest. Õpetajate keskmine on (2010. seisuga) Eesti keskmise tasemel, mis tähendab, et ligi kahe kolmandiku maksumaksjate palgad on nende keskmisest väiksemad. Ka kõrgharidusega inimeste hulgas ei ole see pilt lausa kohutav (see on OECD keskmise tasemel) ega küüni näiteks sotsiaal- ega kultuuritöötajate palgad kaugelt õpetajate omadeni. Ma ei pea õpetajate palku heaks, küll aga on need, Tallinn välja arvatud, enamikus Eestis kuni viiendiku kõrgemad keskmisest.

Haridus tervikuna võtab 7% meie SKPst, mis on peaaegu Euroopa tipp. Probleem on tegelikult seal: palgalubaduste kõrval on reformid ja efektiivsus unarusse jäetud, laste arv on pidevalt vähenenud, õpetajate arv ning kulude SKPst on aga endised. Enne kui siit ei tule otsuseid, ei saa ka õpetajate palk atraktiivseks.

Autor: Vilja Kiisler, Jürgen Ligi