Lp rahandusminister, esmalt Äripäeva ja Teie vahelisest suhtlusest. Äripäeva ajakirjanik kontakteerus Teiega neljapäeval, kui olite lennujaamas. Saime aru, et aeg oli ebamugav, ajakirjanik saatis teile meili, kus sees küsimused ja lükkasime algselt reedesesse lehte plaanitud loo edasi esmaspäevasesse lehte.Reedel vastasite te küsimustele ajakirjanikule meiliga:
From: Rahandusminister [mailto:
[email protected]]Sent: Friday, March 02, 2012 10:07 AMTo: Alyona StadnikSubject: RE: Äripäeva hinnangul peab õpetaja keskmine brutopalk tõusma tuhande euroni kuusMa ei suuda oma silmi uskuda. Kas tõesti olete kirjutanud sellise juhtkirja ja arutanud seda toimetuses? Ka see jutt väljendab ÄP arusaama jätkusuutlikust riigirahandusest? Reede pärastlõunal oli meie ajakirjanik ühenduses Sigrid Laevaga, kellele sai selgelt öeldud, et lugu ilmub esmaspäevases lehes ja me ootame ikkagi sisulist vastust. Kuna ajakirjanikule ega toimetusse polnud pühapäeva õhtuks mingit uut infot Teilt laekunud, kasutasime seda Teie tsitaati kui ainsat, mis meile laekus. Sest küsimused olite Te kätte saanud. Jah, lisasime ka suuliselt lennujaamas öeldu, kuna see oli sisuliselt sama. Nüüd asja olemusest.Äripäeva juhtkirjas (millele Teie kommentaari soovisime) ei ole välja pakutud ühte kindlat lahendust, vaid kutsutud üles lahendust otsima. Meie ei tea, kust leida kate õpetajate palgarahale, kuid arvame, et valitsus ja kindlasti ka Teie teate. Kutsusime üles konkreetseid lahendusi välja pakkuma. Hästi, töötukassast võtta ei saa (seda polegi me ju väitnud), kuid kust siis saab?Äripäev ütles ühe kindla asja juhtkirjas vaid - õpetajate palk on väike ja enam ei saa probleemi eitada, teemat tappa, öeldes, et raha pole. Siin on tegemist prioriteetide seadmisega.Äripäeva on tänases juhtkirjas küll isiklikult Teie sõna ja käitumist kommenteeritud, kuid see ajendatud meie murest, mida võtab kõige paremini kokku presidendi aastapäevakõne lõik, millega lõpetame ka tänase juhtkirja. Meile teeb Eestis toimuv muret ja ma näen ka käesolevat näidet kui ühte mustri osa.Olen olnud praeguse valitsuse üle ühe asja pärast alati väga uhke - valitsus on võtnud vastu raskeid otsuseid kiirelt, professionaalselt. Isegi kui need mulle alati kõik meelepärased pole olnud, on ikkagi otsustanud, ja see on peamine.Kuid olen kurbusega nägemas, kuidas debati pidamise soovimatus ja arrogantne avalikkusega suhtlemine võib hävitada Eesti edusammud.Me elasime üle masu ja üleüldised palgalangetused ilma streigita, praegu tuleb see justkui tühja koha pealt ja võib kiirelt eskaleeruda. Miks ei võiks kas peaminister või Teie ise streikide organiseerijatega isiklikult kohtuda ja üritada pingeid maha võtta? See näitaks hoolivat suhtumist - asja, mida on täna Eestis vaja rohkem, kui kunagi varem. Ja mis polegi alati eurodes mõõdetav. Kinnitan ühtlasi, et Äripäeval polnud ega ole vähimatki soovi Teid ebaeetiliselt kohelda ja oleme vägagi huvitatud Teie seisukohtade edastamisest Eesti juhtidele ja otsustajatele, keda on Äripäeva tellijate seas enam kui ühelgi teisel Eesti ajalehel.