Sageli peavad ettevõtjad kõige väärtuslikumaks ressursiks kaasaegseid tootmisvahendeid või soodsalt saadud pangalaenu, unustades, et kõige väärtuslikum on tegelikult inimressurss, kirjutab Altosaar&Bernadt OÜ partner Aimar Altosaar.
Kahjuks näeme ja kuuleme iga päev, kuidas meie väikese rahvaarvuga riigis tegelikult ei osata kaaskodanikke hinnata. Paljudel ettevõtjatel ja juhtidel on välja kujunenud veendumus, et töökohal ja töösuhetes pole vaja olla viisakus ja lugupidav, ning palgaline võib olla tööandja täielikus meelevallas. Käskudele-keeldudele allutamine, näägutamine ja norimine, vallandamise või palgaalangusega ähvardamine, töötaja ideede kuulamata ja ettepanekutega arvestamata jätmine, vigade ja ebaõnnestumiste veeretamine töötajate kaela – sellised olukorrad on kahjuks liiga paljudele tuttavad.
Kui juhid või omanikud oma vastutust ja eksimusi ei taju ning püüavad kõiki olukordi lahendada jõupositsioonilt, võib ettevõte oma kalleimast ressursist ilma jääda.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seejärel tõstatavad tööandjad küsimuse võõrtööjõu ulatuslikumast kasutamisest. Nimetatud on 100 000-150 000 töötajat, keda juba 10-15 aasta pärast võiks juurde oodata. Ent mis siis, kui ukrainlased on ka selleks ajaks majanduse korda saanud ning palgatase on juba konkurentsivõimeline? Kas meie ühiskond on valmis keskaasialaste ja aafriklaste massiliseks immigratsiooniks? Kas võõrtööjõu juurdeihalejad mõistavad sellise rahvasterände kultuurilisi, sotsiaalseid ja demograafilisi tagajärgi väikesele riigile?
Me elaksime juba praegu paremini, kui ettevõtjad avaksid silmad ning näeksid, millised suurepärased inimesed nende juures töötavad. Kui nad usaldaksid oma töötajaid ning suhtuksid neisse austusega, kuulaksid neid ning leiaksid üheskoos lahendusi probleemidele – kui tööjõud poleks mitte tüütu kuluartikkel, vaid väärt ressurss.
Autor: Aimar Altosaar, Vilja Kiisler