Avades spordisaalid rikastame Eestit
Kui võrrelda Euroopa suurriikidega, siis on meie alla 1,3 miljoni elanikuga Eesti väike tegija, see paistis silma ka olümpiamängude avadefileel. Eriti seetõttu, et meil meeskonnamängus kätt sees polnud, kirjutab Äripäeva toimetaja Anu Jõgi.
Samas annab maailma mastaap muidugi võimaluse ennast tunda ka suurena Kiribati või Svaasimaa kõrval, kuigi paljude eksootiliste riikide kireva riietuse peal püsis kaamerasilm Londonis kauem. Siiski on mõistetav, et kui Eesti juurtega sportlane võistleb mõne teise maa värvides, siis tahetakse temastki “oma” teha. Nii saime portaalide vahendusel teada Austraaliat esindava Johan Linde käekäigust Londoni olümpial ja võisime lugeda sedagi, et ta vahetevahel Adelaide’is Eesti maja külastab.
Samamoodi on omad Eesti sportlased, kes eesti keelt emakeelena ei räägi. Eesti koondises küll ühtegi sellist sportlast ei ole, kes riigikeelega hakkama ei saaks, aga ma usun, et eriliste sportlike teene eest poleks seegi aktsepteerimiseks takistus. Sport võiks aga Eesti rahva liitjana töötada ka madalamal tasemel kui olümpia, algklassidest peale kohe.
Kui koolimajade spordisaalid poleks õhtuti raha teenimiseks asutustele välja üüritud, võiksid seal mitmest rahvusest koolilapsed sadade kaupa koos trenni teha. Ja veel parem oleks, kui lisaks koolisaalidele saaks harjutada ka ujulates, jääväljakutel ja mujalgi. Äkki õnnestub mõnel osaval euroraha taotlejal see isegi Euroliidu projektiks vormistada, ehk mahub kuskile rahvuste integreerimisprojektide reale. Aga ka ilma selleta võiks mõne suurema linna valitsus näha, et see hea ja kasulik on. Või siis riik.
Sporti võib ju teha igas keeles, tean väikesi eestlasi, kes Riias lätikeelses iluvõimlemises käisid, ja said hakkama. Kriitiliseks muutuvad keelenüansid alles tipu pool, sellepärast tuleks ühise treenimisega alustada varakult.
Lisaboonusena on meil siis aga jämedam tüvi puul, mis hiljem olümpiasportlasi andma hakkab. Seda, et lastel on tore, nad muutuvad tervemateks ja osavamateks, ning nagu järgmine “Imeline Teadus” kirjutab, saavad sportides ka intelligentsemaks, seda nagunii. Ja asjatundlikku spordipublikut tuleb juurde, uskuge mind, ka harjadega nühkimine jääkeeglis muutub veidrusest hädavajalikuks tegevuseks, kui seda ise proovida.
Lihtsalt remargiks: olümpia sünnimaale Kreekale näiteks võitis Londoni olümpialt nende esimese medali judoka Ilias Iliadis, pärit Gruusiast, ja eelmiste olümpiamängude ajal oli tal kreeka keele rääkimisega ilmseid raskusi.