Eesti põllumajandus ei ole mitte surnud, vaid võib elada läbi hoopis taassündi. Käesolev aasta on selgelt näidanud, et nii karja- kui ka teraviljakasvatus koos vastavate tööstustega ei ole ainult tasuvad tegevusharud, vaid ka atraktiivsed investeerimisvaldkonnad.
Kuigi Eesti trump on kahtlemata paindlikus ja kohanemisvõime võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid, ei maksa Äripäeva hinnangul alahinnata ka Eesti potentsiaali toorainemaana. Põllumajandus, aga ka näiteks metsandus, on ja jäävad endiselt jokkeriteks. Kui meil endil kipub see vahest ununema, siis eelkõige välisinvestorid on seda üha rohkem avastamas.
Põllumajanduse osakaal SKTs on küll madalam 90ndate keskpaigast, kuid langustrend on asendunud alates 2008. aastast kasvuga. Tegemist on äriga, kus muutused on ajamahukad. Võis ju jätta suurustava mulje kui Joakim Heleniuse väitis, et kavatseb Eestisse rajada globaalselt konkurentsivõimelise piimafarmi ning ütles kevadel Väätsa Agrot soetades, et Eestis on potentsiaali luua kõige kuluefektiivsem piimatootmine. Kuid see ei olegi vaid ühe mehe nägemus. Augustis tuli rida uudiseid piimafarmide üleminekutest.
Näiteks müüdi Eesti ühe suurema piimatootja OÜ Aravete Agro enamusosalus Austria nn Vaklaki grupi investoritele, kelle omandis oli enne seda Eestis juba kuus piimafarmi. Nädalapäevad hiljem selgus, et ka haavapuitmassitehase ASi Estonian Cell ainuomanik austerlane Alfred Heinzel sisenes Eesti piimatootmisturule, kui omandas keskmise suurusega piimafarmi, Väike-Maarja vallas asuva ASi Vao Agro. Piimakarjakasvatajad tõdevad ise, et lisaks efektiivsele tootmisele, on Eestis soodne kliima ja maa investeerimiseks endiselt võrdlemisi odav.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Häid uudised tuleb ka teraviljakasvatustest. Oleme kirjutanud sel suvel mitmete teraviljade rekordhindadest. Tõsi, üheks põhjuseks ikaldus mujal maailmas, kuid see annab Eesti tootjatele korraga võimaluse oma toodangu eest õiglast hinda küsida ja tutvustada end usaldusväärse partnerina, et ka edaspidi suuremat tulu teenida.
Kritiseerida saab, et põllumajandus on dotatsioonidele toetuv äri. Tõsi, aga siingi on Eesti ettevõtjad pooldanud toetuste kaotamist. Samuti olnud edukad tingimustes, kus euroliidu vanemad liikmed saavad kordades suuremaid toetusi. Ei saa pidada nõrkuseks reeglite järgi mängides saavutatud edu.
Eesti edu valdkonnas näitab ka eilse Äripäeva kaanelugu, et toidutöösturid tegid eelmisel aastal kokku üle miljardi eurot käivet ja nopiti kokku 49 miljonit eurot kasumit. Ettevõtted näevad ka tuleviku pigem pilvituna. Ettevõtjad ise ei pea Eesti turgu piisavasks või eraldavad edukat kontsernisisest eksporti ja koduturgu. Kuid sellist lahterdamist võib pidada ka kunstlikuks. On ju kontserni koduturg suurem ühe riigi piiridest. Nagu Rootsi pangad käsitlevad Balti riike koduturuna, peaks ka põllumajandustootjad ja töösturid nägema koduturuna vähemalt kogu Läänemere piirkonda kui mitte tervet Euroopa Liitu.
Ja eks Eesti taset hinnatakse olenevalt vaatevinklist kas endiselt või jälle kõrgelt ka idanaabri juures. Omamoodi edukuse märgiks on ka Nopri talu peremehe Tiit Niilo kutse, üheskoos Misso vallaga, noori peresid maaelu edendama, pakkudes tööd ja elukohta. Niilo püüab lahendada tõsist probleemi, kus edukas äris tööd on, aga tööjõudu napib.
Eesti idufirmade üleilmne edu on jõudnud ilmselt lõviosa inimeste teadvusesse. Kuid kaalumist väärib ka tagasipöördumine juurte juurde, sealgi on võimalik edukalt läbi lüüa.
Autor: 1185-aripaev
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!