14. september 2012 kell 3:28

ÄP: eurovanker veereb, aga võbisedes

Soome Panga president Erkki Liikanen võrdles hiljuti Euroopa kriisi maratoniga, kus parimal juhul võib olla pool distantsi läbitud. Kui sama metafooriga jätkata, tähistab Euroopa Stabiilsusmehhanismi ratifitseerimine ja rakendamine 8. oktoobrist joogipunkti, mis on finišisse jõudmise vältimatu eeldus.

Kuid olles eeldus, ei ole see edukalt finišisse jõudmise tagatis. Selleni on veel tükk maad, kirjutab Äripäev juhtkirjas. Seetõttu on sündmuste loogiline areng lahenduse poole iseenesest kahtlemata tervitatav. Ka börsipäev andis tunnistust, et Saksamaa konstitutsioonikohtu otsus lubada tingimuslikult Euroopa Stabiilsusmehhanism ratifitseerida oli ootuspärane. Aktsiate ja toorainete hinnad ning euro tõusid pärast otsust vaoshoitult ja jäid ootama juba järgmisi samme ning kindlasti mitte ainult Euroopast.

Eelkõige USA Föderaalreservi otsust, kellelt oodati teadet nn kolmandast kvantitatiivsest leevendamisest ehk lihtsamalt raha juurdetrükist. Teisalt ei tohigi turgude reaktsioon olla määrava tähtsusega, sest piltlikult peab euro vastu pidama iga ilmaga. Euroopa Komisjoni ettepanek luua euroala pankade ühtne järelevalvemehhanism ja anda Euroopa Keskpangale lõplik vastutus kõigi euroala pankade järelevalveülesannete eest, on samuti oluline tükk endiselt lahenduseta piltmõistatusest.

Nagu maratonis on ka eurokriisi lahendamises palju peas kinni. Kõlab kordusena, aga viiendat aastat kestva kriisi kirjeldamiseks sobivad majandusmõistete asemel palju paremini psühholoogiast tuntud terminid. Üheaegselt ei kehti (vähemalt täiel määral) ei majandusloogika ega poliittehnoloogia. Nii ei sunni läbi aegade madalaimad intressid ei inimesi ega ettevõtteid laenu võtma, et tarbida ja investeerida. Aga samamoodi on enamasti jõuetud poliitilised sõnumid stiilis „Euro on pöördumatu. Euro lagunemise hirmud on alusetud hirmud,” nagu väljendus Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi, kelle sõnul on keskpank valmis uuesti euroala riikide võlakirjaturul tugioste tegema.

Miks? Sest psühholoogilist läbimurret pole endiselt saavutatud. Nagu aasta tagasi, on maailm endiselt faasis, kus turgude käitumine ei sõltu niivõrd ettevõtete tulemustest või prognoosidest, kuivõrd poliitilistest otsustest ja neist lähtuvast ootustest, mis segunevad üleüldise usaldamatuse ja hirmuga. Neid, kes usuvad, et euroala saab terveks ja olukord paraneb on endiselt vähem kui neid, kes selles kahtlevad.

Nii usub Bloombergi enam kui 800 investorit hõlmanud küsitluse järgi 85%, et Hispaania taotleb järgmise 12 kuu jooksul täiemahulist abipaketti ning 50% leiab, et Portugal pankrotistub. Lisaks veidi üle poolte leiavad, et Kreeka on järgmise aasta lõpuks euroalalt lahkunud. Tõsi, toimunud on teatud nihe ja negatiivsus on langustrendis. Seegi samm lahenduse suunas.

Kõige mustem stsenaarium ongi süvenev lootusetus. Kuna olukord on erakordne, kui mitte öelda ulmeline, tasub ehk sellistes oludes võtta abiks kõverpeegel ja leida juhtmõte näiteks Douglas Adamsi „Pöidlaküüdi reisijuhist Galaktikas” ehk ilma paanikata! Teisisõnu, kuigi võib veel korduvalt juhtuda, et võbisev eurovanker jääb kuhugi kinni, ei maksa sellepärast taganttõukamisest loobuda. Suund on edasi, mitte tagasi.

Autor: 1185-aripaev

Hetkel kuum