Mugaval viisakusel mõru maitse

Ühe sellise juhtumi tõi kolmapäeval välja „Pealtnägija“ saade, kus räägiti kiirusemõõtmisest teadlikult taatlemata seadmega ja seetõttu ebaseaduslikult määratud trahvidest. Politsei argumendiks kõlbas ka see, et keegi ju ei kaevanud, järelikult läks asja ette. Kuidas nad seda ette kujutavad? Sulle näidatakse aparaadi pealt numbrit ja sa ütled politseinikule, et nii ei saa olla? Ja politseinik ütleb, et olgu siis peale, tegelikult on aparaat taatlemata ka, võib-olla näitab tõesti valesti. Selleks peab olema Edgar Savisaar ja palkama kogenud asjatundja, et isegi juhul, kui oled kiirust ületanud, leida asjaolusid, mille tõttu karistus on kehtetu.

Poliitikute suhtumine, viimati siis Reformierakonna rahaasjade selgitamise juhtum on sellest kraad kõrgem pilotaaž. Kuna meie süüd pole tõestatud, kuigi ka süütust pole tõestatud, siis ükskõik kui absurdseid selgitusi me ei annaks, kuni neid pole suudetud ümber lükata, oleme me puhtad ja nii tuleb meid ka võtta. Valijad on meile oma hääle andnud ja siin me seisame.

Teeb jõuetuks. Jääb mulje, et midagi polegi võimalik muuta, ja sellise tunde tekitamine võibki olla eesmärk. Erakorraliste valimiste korraldamine on Eestis äärmiselt keerukaks muudetud, aga vähemalt teoreetilisena on sotsid selle variandi jutuks võtnud. Ja võib-olla  ei peaks see nii keerukas olema, sest kui  seadust luues oli erakondi palju ja jõujooned kujunesid iga natukese aja järel ümber, siis nüüd on pilt teine. Väike koha kaotuse hirm võiks olla ka riigijuhtidel.

Juhtusin suvel lugema Kreeka ajakirjaniku lugu Eestist. Istus ta Toompeal Kreeka restoranis koos turistidega, sest, nagu kirjas oli, on eestlaste palgad liiga väikesed, et väljas söömas käia, ja läks mööda majandusminister Juhan Parts. Üksi, ilma turvameesteta, rõhutas ajakirjanik. Kreekas nii ei saaks. Seal on ka rahvas poliitikutest võõrandunud, aga mitte apaatselt, vaid kirglikult, ja nii on turvameheta poliitikul oht, et talle muna pähe lüüakse, ta ketšupiga üle valatakse või lihtsalt peksa antakse.

Meie poliitikutel seda muret pole, rahvas on viisakas. Aga võib-olla ei peaks olema. Mitte et ma kutsuks üles vägivallale, hoia jumal selle eest, aga kõikemõistvast viisakusest tuleks loobuda, õppida oma vastumeelsust avaldama ja nõuda oma õigusi või vähemalt pärida aru. Kiidan Reformierakonna peakorteri ees meeleavalduse korraldajaid, mis siis, et see kodukootud välja nägi.

Ja kutsun üles mitte rahul olema ka väiksemate asjadega, kas siis Jüri Mõisa moodi nõudma omavalitsuselt lasteaiakohta või kaebama tänavate peale, mis ähvardavad auto lõhkuda. Ise luban Tallinna transpordiametilt küsida, kas ei saaks tagasi panna peeglit teravale tänavanurgale Telliskivi ja Paldiski maantee ristumisel, mis sealt kunagi remondi käigus ära võeti.