19. november 2012 kell 12:06

Tuul: Ansipki kõigest inimene

Dehumaniseerimist ehk ebainimesena kujutamist on ajalooliselt kasutatud vaenlase iseloomustamisel. Eesmärgiks, et teda oleks lihtsam hävitada. Kas siis vaimselt või füüsiliselt, polegi enam tähtis.

Teatud piirini võib ju peaministri kujutamine mitteinimesena, näiteks tulnuka või robotina, olla auru välja laskmise efekt. Kuid kinnistudes eelarvamuseks, saab ta olema pikemas plaanis kahjulik või isegi ohtlik.

Nii omandavad parandamatuse kuvandi mitte ainult konkreetseid poliitikuid, vaid kogu elukutse ja kaudsemalt riik. Lõpuks õõnestab selline ebaõiglane kategoorilisus ja pime kibestumine demokraatiat. Paremat süsteemi pole aga leiutatud.

Samas on olukord inimlikult mõistetav. Rahulolematud on silmitsi valusa dilemmaga: kas eesmärk pühendab abinõu? Praegusel juhul on märgata, et rahulolematud on võtnud jõuliselt kasutusele nende endi põlatud võimurite meetodid. Ilmekaks näiteks ongi avalikus ruumis laiutavad eristika ja demagoogia võtted. Näiteks sildistamine, dehumaniseerimine, ka naeruvääristamine jms.

Ehk täpselt needsamad võtted, mida kasutavad rahuolematute poolt palju kirutud Andrus Ansip, Jürgen Ligi, Kristen Michal, aga ka Edgar Savisaar ja teised. See näitab, et jõutud on punkti, kus vastus eeltõstatatud küsimusele on jaatav. Ühiskonna rahulolematute hinnangul on olukord sedavõrd kriitiline, et eesmärk pühendab abinõu. Teisisõnu on rahuolematud piltlikult valinud keele, mis ei käi küll kokku nende tõekspidamistega, kuid on mõistetav ja kuuldav võimuritele.

Ja iseenesest ongi see ju tõhus. Aga samal ajal ei kao kusagile ka küsimuse teine pool. Äraspidiselt kõlaks see nii: kas näiteks selleks, et tekiks uus poliitiline jõud, mida väidetavalt oodatakse ning mis pingeid rahustaks ja ootusi täidaks, oleks õigustatud, kui tema eksistentsi tagamiseks tassitaks kilekottides teadmata päritolu raha? Teisisõnu valitseb oht, et võttes relvana kasutusele „eesmärk pühendab abinõu” seisukoha, antakse sellega muuhulgas vaikimise heakskiit ka näiteks JOKK-mentaliteedile.

Ma ei soovi ühtegi skandaali keskmesse sattunud poliitikut kaitsta, kaugeltki õigustada. Vastupidi, usun et etteheited on mitmekordselt ära teenitud. Kuid selline emotsionaalne laetus mõlemalt poolt on nagu barjäär või barrikaad, mis ei lase kahel osapoolel üksteist kuulda ega näha. Nii võibki ju üks või teine pool ka argumente esitada, kuid dialoogi ei teki. Samamoodi jätkates jõuab ka rahuolematute eneste protest võimurite suhtes õhukesele jääle. Kohta, kus on oht endal kaelani sisse kukkuda.

Ega lihtsat lahendust ei olegi. Aga mööngem, et tegelikult on kestvas kriisis kriitika alla sattunud poliitikud näidanud just oma inimlikke külgi. Peamiselt oma nõrkusi. Näiteks Andrus Ansipi komme tõsiseid küsimusi naeruvääristada on üsna levinud kaitsereaktsioon, mis iseloomulik olukorras, kus vastaja tunneb end rünnatuna. Samasse inimnõrkuste kategooriasse saab liigitada ka Jürgen Ligi sapised väljaütlemised või poliitiliselt ebakorrektsete stereotüüpide kasutamise. Meeldib see meile või ei, siis isegi suutmatus vigu tunnistada ja usutavalt vabandada on üsna inimlik. Ebainimestel nõrkusi pole.

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul

Hetkel kuum