Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ansipi kahetsus
Üks kolleeg küsis eile, mida oleks peaminister Andrus Ansip pidanud tegema, et tema vabandus oleks usutavalt mõjunud. Tuhka sõna otses mõttes pähe raputama, särgiesise lõhki rebima, pisaraid valama?
Kui järele mõelda, siis ega teha ei olegi midagi. Kes on nii palju demagoogiat suust välja ajanud nagu Ansip, seda lihtsalt ei usuta enam, rebi särk eest lõhki või ära rebi. Südamest tulev vabandustpalumine eeldab inimlikke omadusi, mida peaministrile lihtsalt enam ei omistata.
Vabandamine ei sobi ilmeksimatuse imagosse takerdunud Reformierakonnale. Selle imago teatavaid pehmendamispüüdeid on märgata (Kukk, Pentus jt), aga kes neidki usub. Reitingu kukkumine viimase kolme aasta madalaimale tasemele võib muidugi muret teha, aga kuna valimised on alles nii kaugel, et saa seegi mingit siirast kahetsust sünnitada. Ja mis see kahetsemine aitab – partei seisukohast. Tuleb lihtsalt teha nii, et reiting jälle tõuseks, muud midagi.
Tegelikult on hämmastav, missuguses mahus meediaruumi Ansipi kaks sisutühja sõna eile said. Ilmselt loodetakse nii väga, et „nemad ise“ ka millestki „aru saaksid“. See on küll asjata. Kui oravatel üldse millestki kahju on, siis sellest, et valed välja tulid. Mitte sellest, et nad valetasid. Aga seda nad meile juba ütlema ei hakka.
Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler