24. oktoober 2012 kell 11:56

Naerame Reformi välja

Meil on täiesti ükskõik, mida te meist arvate, sest me oleme võimul ja kavatseme võimule ka jääda – on Reformierakonna sõnum oma valijatele ja kogu ühiskonnale. Me teame, et te teate, et me valetame. Ja me ei hooli sellest. Meil on täiesti ükskõik.

Kui sa ei ole meiega, siis sa oled meie vastu – oli sõnum Silver Meikarile ja kõigile neile partei liikmetele, kes võivad kaaluda oma ümbrikukogemuse jagamist. Kõik, kes te kavatsete midagi rääkida: viskame välja. Mõnitame enne ja pärast, nagu jõuame. Kõigist hüvedest, mida partei jagab, jätame ilma niikuinii. Te ju kardate seda. Sest te vajate parteid. Ilma parteita ei jõua te siin Eesti riigis kuhugi, ja te teate seda.

Sõnumitooja tapmisega on Reformierakond selgelt tõendanud laskumist Keskerakonna tasemele ja muutunud naeruväärseks. Ent kui Reformierakond arvab, et Meikari väljaviskamisega on parteide rahastamise teemaga ühel pool, siis ta eksib.

Ma ei tea mitte kedagi, kes usuks, et justiitsminister Kristen Michal ja teised rahastamisskandaalis kahtlustatava rolli sattunud reformierakondlased on  rahastamise asjus õigust rääkinud. Võib-olla on kuskil olemas need inimesed, keda Michalil ja tema erakonnakaaslasel Kalev Lillol on põhjust tänada toetuse ja südamlike sõnade eest. Ei tea, ei tunne. Aga, härrased reformierakondlased – on mõttetu püüda jätta muljet, et lai avalikkus teid usub. Ei. Sest te ise ei usu ennast enam. Ja see paistab välja.

See on kummaline – karjääri alguses antakse algajale poliitikule suhtekorraldajate ja imagoloogide abiga poliitiku kuju: topitakse ülikonda, sätitakse juuksed siledaks, aidatakse õige mustriga lipsu valida. Mingil hetkel hakkab toimuma vastupidine, sest tippu jõudnuna saab poliitikust millegipärast mitte-inimene, monstrum. Robot, tulnukas. Ansip ja Michal ongi parimad näited. Ansip murendab tulnukaimagot aeg-ajalt ilmselt tahtmatult sileda koore alt välja murdva jõhkra arrogantsusega, Michal seevastu on lasknud ennast tagasi pehmeks ja inimlikuks tuunida. Ta valitseb täiuslikult kehakeelt, isegi silmalihaseid. Vaatab kaamerasse nii armsalt ja ausasti. Ja ometi annab miski ta ära. Ärge küsige, mis see on, ma ei tea. Aga ma näen, et ta valetab.

Reformierakondlased eksivad, kui arvavad, et näkku valetada võib lõputult. Aga nimelt otse näkku valetasid Michal ja Lillo, kui väitsid, et õhku visatud kahtlused ei vasta tõele ja nüüd olevat see ka must valgel tõendatud. Tõendatud on siiamaani see, et erakondade must rahastamine ei ole juriidiliselt tõendatud. Kaudselt on rahastamise ebapuhtus ometi tõendatud – uurimise lõpetamise määrus on neid tõendeid tulvil. Kõik need ämmalt saadud, kapist leitud ja perekonna eelarvest parteile annetatud summad –  mis te tõesti arvate, et keegi seda juttu usub? See on ju totter. Tõendatud on ka see, et Michal valetas. Esimestes selgitustes pärast Meikari avaldust selgitas Michal, et tegemist on Meikari valimiskampaania kulude tasumisega. Riigiprokurör Heili Sepa teatel näitas uurimine, et Michal selgitus osutus valeks.

Aitab nüüd küll. Kaua me enda üle irvitada laseme? Naerame selle valitsuse välja. Mismoodi? Keskerakonna üle on ju naerdud küllalt, aga näe, on teisel ikka elu sees, toimetab omatahtsi Tallinnas, kedagi ei kuula. Ei tea, kas uued Boroditšid on Savisaarel juba valmis? Pidi kõigest kolmveerand aastat kuluma ühe niisuguse meisterdamiseks. Aga selles asi ongi, et Boroditšeid tuleb meisterdada nagu Michaleidki, aga Meikarid kasvavad ise. Süsteem sünnitab nad, paratamatult. Andrus Ansip, kas te ei karda, et uus Meikar on reformierakondlaste seas juba olemas? Äkki on neid lausa mitu? Mis te nendega teete, kui nad rääkima hakkavad – viskate kõik välja? Ja nii lausa lõputult?

Väljanaermine käibki nii, et iga natukese aja tagant tuleb uus Meikar. See on ükskõik, missugusest parteist, sest mustad on kõik ning parlamendierakondade vaikimine Reformierakonna rahastamise kaasuses on üleüldine ja üksmeelne. Peab olema keegi, kes tuleb ja jälle ütleb, et kuningas on alasti. Et erakondade rahastamine ei ole puhas ja see peab muutuma. Tänapäeva Eesti parteid ei ole nii tugevad nagu kunagised kuningad, kes pidasid õukonnas narre, kes võisid naeruga pooleks valusat tõtt ütelda. Parteid viskavad ehk tulevased Meikarid välja, aga kaua nad ikka jaksavad? Kui me neid tõtt rääkivaid narre üksi ei jäta, kui me neid hoiame ja toetame, siis ei saa nendega midagi halba juhtuda.

Ärge kartke rääkida. Tulge välja! Väljaspool parteisid on ka elu. Las nad valmistavad edaspidi oma rahakratte puujuurikatest, vanast traadist ja haisvatest kaltsudest, mitte inimestest. See on meie riik. Naerame krativalmistajad välja ja võtame oma riigi tagasi.

 

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler

Hetkel kuum