Stagnatsioon. Viimased viis aastat on Eesti tuuleparkide areng seisnud

Tuuleenergiast rääkides mainitakse esimese aspektina, et elektritootmine on ju ainult siis, kui tuul puhub. Me ei saa hetketeadmisi ja tehnilisi lahendusi võtta absoluudina. See, et täna veel ei ole suuremahulisi tuuleenergia salvestamise võimsusi, ei tähenda suurt midagi, sest kogu maailm on viimase kahe aastakümnega näinud enneolematut tehnoloogilist arengut.

Nutitelefon, isesõitev auto, sotsiaalmeedia, e-valimised, digiretsept ja droon on vaid mõnekümne aastaga saanud elu lahutamatuks osaks. See on meie tänane normaalsus. Me ei tohi end alahinnata ja tõmmata iga päev maha joont, mis ütleb, et selle koha peal ongi areng nüüd lõppenud.

Teine aspekt, mis alati üles tõuseb, on väide, et tarbija peab taastuvenergia kõik kinni maksma. Mulle meeldib meem internetist, kus planeet maa kurdab teistele planeetidele, et tal ei lähe hästi, sest ta on inimkonnaga nakatunud. Meie olemegi see inimkond. Tuul on täielikult taastuv energiaallikas, mille süsinikdioksiidi jalajälg on alternatiividega võrreldes kaduvväike. Isegi kui see kõrvale jätta, siis peame ühel hetkel midagi välja mõtlema. Sõna fossiilne tähendab, et see saab otsa. Meil on vaja elektrit ja me ei saa seda toota millestki, mida enam ei ole.

Kolmas aspekt, mis tihti tõuseb, on soov olla ise oma elamisega tuulepargist võimalikult kaugel. Euroopa Liidu roheline kokkulepe on ka Eestile siduv ja kaugel olemise põhimõtet järgides võime end leida olukorrast, kus suured tuulepargid jäävadki Eestis vaid unistusteks ja ostame rohelist elektrit sisse näiteks Leedust. Kuigi näiliselt mugav, ei ole see plaan kuigi riigimehelik. Me laseme Eestist välja voolata rahal, mis võiks teenida meie enda ühiskonda. Eriti, kui tahame rikastada elanikkonda Eesti maapiirkondades, siis on meil vaja investeeringuid, töökohti, maksutulu, ärivõimalusi või kohalikule kogukonnale makstavat protsenti müüdud taastuvenergia toodangust. Tuulepark toob elektri ning sissetuleku, seal, kui on sissetulek, on ka elu.