Euroopa Liit aeglustab laienemisprotsessi

Euroopa komisjon tegi eelmisel nädalal avalduse, et Euroopa Liidu (EL) laiendamine Kesk ja Ida-Euroopa riikide arvel pole hetkel otstarbekas ning et ühinemisprotsessi tuleb aeglustada. Põhjuseks toodi, et ELi praegune eelarve ei kannataks lihtsalt välja laienemisega kaasnevaid lisakulutusi, mida hinnatakse 50 miljardi dollarini. Arvutuste tegemisel eeldati, et liikmeksastujate hulgas on lisaks avalduse esitanud viiele riigile ka T?ehhi, Sloveenia, Bulgaaria, Eesti ja Leedu.

Selline lisakulu on oluliselt suurem kui senimaani arvati ning tekitab tõsist muret ELi praegustele liikmetele. Taoliste lisaarvete vastu võitlevad nii suhteliselt rikkad Soome ja Rootsi, kes oma majanduses järgivad praegu ranget kokkuhoiupoliitikat, kui ka vaesemad Lõuna-Euroopa riigid.

Uudis kallas külma vett kaela ennekõike Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, kellest Ungari, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Läti on juba formaalselt esitanud avalduse liikmeksastumise kohta. Samavõrd ebameeldiv oli seda kuulda ka ELi liidritel Saksamaal ja Suurbritannial, mille juhid on juba pikemat aega toetanud ELi laiendamist.

Ehkki Saksamaa kantsler Helmut Kohl lubas hiljuti poolakatele ja teistele selle piirkonna riikidele, et nende ühinemine ELiga saab võimalikuks 2000. aastal, on Brüssel selle perspektiivi juba avalikult vaidlustanud. Erajutuajamistes on Ida-Euroopa asjade komissarile Hans van den Brukile lähedalseisvate ametnike väitel on täiesti võimalik, et selleks ajaks on ainult T?ehhi täitnud liitumiseks vajalikud kriteeriumid.

Suurimaks puuduseks peetakse erastamisprotsesside liiga aeglast kulgu endises sotsialismileeris. Ühinejate liidergrupi riikide hulgas edeneb erastamine suhteliselt normaalsel tasemel ainult T?ehhis, samas kui Poolas on erastamistempo tõusnud alles viimasel ajal.

Suureks murelapseks on endiselt tehtavad välisinvesteeringud. Näiteks välisinvesteeringud Portugali on ligi poole võrra suuremad kui Ungaris, mis on välisinvesteeringute mahult ometi suveräänne liider endiste sotsialismimaade hulgas.

Hea tahtmise korral võib tekkinud olukorrast leida mitu väljapääsu. Ühe võimalusena võib EL näiteks enne laienemise lubamist otsustavalt vähendada kahe põhilise kuluartikli, põllumajandussubsiidiumite ja vaesemate piirkondade toetussummade osa ELi eelarves. Mõningad muudatused on võimalikud juba seepärast, et EL muudab oma eelarvepoliitikat 1999. aastaks, kuid samas lükkaks see Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vastuvõtu kaugele 21. sajan- disse.

Teine võimalus on lubada ELi liikmeteks need riigid, mis täidavad sellekohased nõudmised, kuid mitte võimaldada neil osa saada peamistest toetustest. Näiteks võiks põllumajandussubsiidiume rakendada alles kindlaks määratud üleminekuperioodi järel, nagu on toimitud ka mitme praeguse liikmega.

Kuna Kesk- ja Ida-Euroopa riike ajab ühinemisele ELiga peamiselt võimalus saada osa viimase tohutust rahalisest abist, on subsiidiumitega viivitamine suureks pettumuseks uutele riikidele. Seda võiks leevendada ainult võimalus leida ELi tiiva all kaitset Venemaalt lähtuva ohu vastu, kuid viimase aja uudised NATO ja WEU peakorteritest ei paku midagi lohutavat ka selles valdkonnas. Seega võib Brüssel pakkuda neile riikidele ainult moraalselt tuge teel ühinemise poole. Teatava irooniaga tuletatakse meelde, et viimase kahe aasta jooksul on Brüssel korduvalt kinnitanud, et ühinemisprotsessi aitab kiirendada see, kui endised sotsialismiriigid kohaldavad oma seadusandlust vastavalt ELi reeglistikule. Olulisi otsuseid oodatakse juba detsembrikuus Madridis toimuvalt ELi tippkohtumiselt.

ELi laienemine, valmistumine valitsustevaheliseks konverentsiks ning kavandatav majandus- ja rahaliit on kõik võrdse tähtsusega küsimused. Praegu on aga Brüssel leidnud end olukorrast, kus vihasel karul on sabast kinni võetud ning keegi ei julge enam lahti lasta.

© The Economist Newspaper Limited., London,1995. Refereerinud TOOMAS HÕBEMÄGI