Väärtpaberid pangalaenu tagatisena

Väärtpabereid pakutakse laenu tagamiseks täna üsna sageli. Avalike erastamispakkumuste kaudu on märgatavalt laienenud väärtpaberiomanike ring, kes on säästude paigutamiseks või näiteks oma riskiportfelli hajutamiseks ostnud turul pakutavaid väärtpabereid, siit tulenevalt kasvab ka aktsiate tagatisel finantseerimist soovivate isikute arv.

Teine asi on see, kuivõrd pank üldse saab käsitleda aktsiaid laenu tagatisena. Tallinna Pank aktsepteerib aktsiaid ainult teisese tagatisena, st pank ei anna laenu, arvestades tagatisena ainult aktsiate realiseerimise võimalust. Ettevõtte finantsmajandusliku seisu halvenedes kaotavad ka aktsiad väga kiiresti oma müügiväärtust. Praktikas võib ettevõtte finantsolukord halveneda üleöö, sellest tulenevalt langeb siis aktsia hind ning koos sellega tagatise väärtus. Samal ajal näiteks kinnis- või vallasvara, kui see on kindlustatud ja ei ole väga spetsiifilist laadi, omab vaatamata ettevõtte finantsseisundile alati turuhinda. Kui laenul on küllaldased materiaalsed tagatised, võib niisiis arvestada, et sajaprotsendilist kahju ei kannata pank kunagi. Ainult aktsiapandi usaldamise korral tuleks aga sellega arvestada.

Aktsiapandi kasutamine on mõistlik, kui ettevõtte raskused tulenevad peamiselt ebakompetentsest juhtimisest ja pangal on võimalik ilma ettevõtet lõhkumata leida sellele uus juhtkond. Selleks on vaja vähemalt 51% ettevõtte hääleõiguslike aktsiate pantimist.

Aktsiate tagatisel saab finantseerida väga lühikest aega, praktikas kuni pooleaastase laenu puhul, arvestades ka laenuvõtja üldist varanduslikku seisu. Tallinna Panga seifis on väärtpabereid ligikaudu 100 miljoni krooni eest, kuid need on kõik teisesed tagatised.

Finantseerimise tagatiseks ainult aktsiate pakkumine eeldab pakutava aktsiapaki omaniku poolt alati teatud soovi spekuleerida, aktsiatega spekuleerimine aga ei ole panga laenuosakonna ülesanne. Ka läänemaailmas ei ole väärtpaberid laenutagatisena eriti levinud. Laen tagatakse tavaliselt kas käibevara või pikemaajaliste aktivatega. Lähtume põhimõttest, et kui ettevõttel läheb halvasti ja me saame sellest õigel ajal teada, siis on aktsiapakki kergem realiseerida kui ettevõtet osadena. See eeldab, et avastame ettevõtte olukorra halvenemise õigel ajal, mis praktikas alati ei tarvitse toimuda.

Omajagu takistab aktsiapandi levikut ka seadusandlus. Asjaõigusseaduse järgi saab aktsiapanti realiseerida vaid kuuajalise etteteatamisega, seega alles kuu pärast lepingu rikkumist tekib pangal õigus aktsiad realiseerida. Väärtpaberite puhul on see väga pikk periood. Ka asjaõigusseaduse väärtpaberite pantimise regulatsioon vajaks täiustamist, praegu jätab see näiteks elektrooni- liste väärtpaberite pantimise korra ebamääraseks ja võimaldab erinevaid tõlgendusi.

Aktsiomanik saab finantseerida end ka repotehinguga, pank ostab aktsiad ära, ettevõte kohustub need mingil ajal tagasi ostma. Kui aktsiad tagasi ei osteta, siis jäävad need pangale.

Väärtpaberite hindamisel kasutame oma hindamisskaalat. Rääkides üldse turul ringlevate väärtpaberite hindamise põhimõtetest, on esmaseks tingimuseks audiitori hinnang ettevõtte finantsolukorrale. Tähtis on ka ümbritsev majanduskeskkond, majandusvaldkonna üldine potentsiaal, juhtkond.

Eesti turul on praegu vähe aktsiaid, mida võib tehingute tegemisel arvestada iseseisva väärtusena. Äripäevas noteeritud aktsiate hulgas on ainult mõni, mille turukursi põhjal võib hinnata ka ettevõtte olukorda, kuid ainult nende tagatisel kommertslaenu siiski välja ei anta.

Loodav Tallinna väärtpaberibörs parandab kindlasti olukorda. Kui ettevõttel on bilansis investeeringud aktsiatesse, siis täna on väga raske hinnata ettevõtte vara ehk nende aktsiate reaalset väärtust. Kui tegutseb aktsiabörs ning aktsiad saavad ettevõtete tegelikku finantsmajanduslikku olukorda peegeldava turuhinna, siis finantseerimine väärtpaberite tagatisel (või repotehingute kaudu) kindlasti elavneb.