Võlgniku korter on tulutõotav investeering

Korteris elamine on kallis. Kõik kommunaalkulud ja makstav hooldustasu moodustavad kaunis priske osa palgasaaja tuludest üldse ning nende korralik maksmine paneb tihtipeale mujalt kokku hoidma. Korterite erastamine asja sisuliselt ei muuda, sest sellest ei lähe toasoe, elektrienergia ega prügivedu odavamaks. Ka endine «korteriüür» kannab nüüd lihtsalt nime «hooldustasu», summa on sama. Kahju ainult, et selle raha eest keegi tavaliselt midagi ei hoolda.

Pealesuruvad maailmaturu hinnad elamute hoolduse ja kommunaalteenuste puhul ei ole suurele osale elanikest jõukohased. Kummastav on lugeda kümnetuhandestest üürivõlgadest, mis järjest kasvavad. Jätame tänasest arutelust kõrvale inimesed, kes tõesti hädas -- paljulapselised pered, töötud, pensionärid jne. Rohkem tahan peatuda neil üürnikel, kes lihtsalt ei taha tasuda ning teiste kulul püüavad hakkama saada. Nõukogude Eestis oli konstitutsiooniga tagatud iga inimese õigus elukohale. Riik doteeris enamiku kuludest ja üürivõlglaseks sattumine oli üsna erandlik.

Sama suhtumine näib paljuski jätkuvat veel täna. Ollakse harjunud oma koduga, samas ei teadvustata endale, et kapitalismi tingimustes ei saa keegi üle oma võimete elada kellegi teise arvel. Üleminekuajal karistatakse kogu trepikoda või maja elektri väljalülitamisega või keskkütte mittekäivitamisega, sest ühised kommunaalsüsteemid ei võimalda «individuaalset lähenemist». Kohmakas haldus- ja kohtusüsteem ei luba selliseid väänikuid efektiivselt karistada, ise ei usu nad ka, et «inimese lihtsalt tänavale võib tõsta». Võib küll, kui ise ikka ei taheta tõesti midagi ette võtta.

Täna on näiteks Tallinnas linnaosade kinnisvarahaldamise/hooldamise munitsipaalettevõtted mitu kohtuasja lõpuni ajanud ning kõige suuremad võlgnikud on täitevameti poolt piltlikult öeldes tänavale kolitud. Korteriühistute loomisel hakkab see ebameeldiv tegevus nende vastumeelseks lisatoiminguks muutuma. Ühistu on vastutav kommunaalteenuste osutajate ees maksete laekumise osas, samuti võimalike remontide ja hooldustööde teostamisel. Iga elanik on seaduse (ja ilmselt ka põhikirja) järgi vastutav ühistu ees ja tagab seda oma korteriga.

Tegelik elu aga põhjustab kindlasti vaidlusi, võlgu ja kohtuskäimist -- ei soovi ju ükski elanik oma naabri elamist doteerida. Teenuste osutajad hakkavad raudselt lähtuma lihtast põhimõttest -- kes ei maksa, see ei saa -- ning järelmaksuga või võlgu nad vaevalt arveldavad. Ehk -- olukord pingestub.

Mida siis ikkagi ette võtta? Kõige olulisem on enesele teadvustada, et «võlg on võõra oma» ning keegi seda võlgniku eest ära ei maksa. Kuna muud moodi ei õnnestu raha kätte saada, siis minnakse (ilmselt ainukese) vara kallale, milleks ongi korter. Loomulikult ei käi kõik niisama lihtsalt, üürilepingu lõpetamiseks on tarvis kohtuotsust ning seejärel täitevameti karmi kätt.

Tänavale tõstmine on viimane abinõu, mida keegi hea meelega just ei rakenda, kuid seda tuleb ette järjest tihedamini. Paljuski aitab hullemat vältida kasvõi üürniku hea tahe (näiteks osa võla tasumine), kuid ilma igasuguse huvita võlgnikega käitutakse karmilt. Täna puuduvad Eestis sotsiaalkorterid elanikkonna vaesemale osale, ainukeseks märgiks riigi abist on eluasemetoetus.

Milleks selline «kollitamine»? Turumajandus on karm ja korterid omandavad järjest enam puhtrahalist väärtust kui kinnisvara. Muuseas sobivad nad ka pangalaenu tagatiseks, veelgi kindlamini aga siis, kui maa erastamisega tekivad korteriomandid. Selle on kiiresti ära tabanud kõikvõimalikud investeerimisfondid, kes EVPsid suures mastaabis reaalseks varaks ja rahaks muudavad, kusjuures kinnisvara on üsna «lollikindel» investeering. Kardan, et enamik elanikke ei ole nii otseselt ja kindlalt oma kodu väärtust kroonidesse ümber löönud.

Sellele tuleb mõelda nimelt siis, kui võlg on üle jõu käivaks paisunud. Raske see otsus ju on, ent selle asemel, et elukohast päris ilma jääda, võiks valida väiksema või odavamas rajoonis asuva korteri. Muuseas vähenevad tõenäoliselt ka eluasemekulud.

Kuigi korterivahetusi juriidiliselt otseselt erakorteritega enam teostada ei saa, on protsess sama teostatav kui praeguse korteri müük ja uue ost. Võla maksab kokkuleppel praeguse korteri ostja. Nii on võimalik oma kodu rahalist väärtust siiski kõige paremini enda kasuks pöörata, selle asemel, et kõigest võlgu oleva summa eest kellelegi oma korteri omanikuõigus kinkida. Seda just tähendab erastamisõiguse loovutamine investorile tasuks üürivõla kustutamise eest ning ise üürnikuna korterisse elama jäämine. Julmalt loogiline mõttekäik ütleb, et kui investeerija on kasu taotledes korterielaniku võla tasunud ning pangalaenu abiks võttes muidki kulutusi teinud, soovib ta mingil hetkel oma raha kasudega tagasi saada. See hetk võib kergesti saabuda siis, kui seaduses määratletud kolm kuud võlga täis saab ning hiljutisest heategijast saab omanik, kes kohtu teel väljastõstmist nõuab. Raha seadused on karmid.