Walko teeb erastajatele peavalu

Walko lülitati rahvusvahelisse erastamisvooru eelmise aasta märtsis. Erastamisagentuuri nõukogu arvates ei leidunud sobivat pakkumust. Tegelikult praagiti lisaks Walkole samast voorust välja ka Mainor, Tarmel, Viisnurk ja Wermo. Kõiki neid firmasid ühendas see, et nad olid aktsiakapitali laiendanud eraaktsionäride arvel. Riik heitis ette, et sellega on tema osa vähendatud. Praeguseks on nimetatud ettevõtetest jäänud erastamata vaid Walko.

1991. aastal suurendati Walko aktsiakapitali 4,612 miljonilt rublalt 6,212 miljonile rublale. Selle tulemusena jäi riigile 4612 A-aktsiat, mille nominaalhind oli 1000 rubla ja mis andis ühe hääle. Tol hetkel Walkos töötanud isikud omandasid 900 C-aktsiat (nominaalhind 1000 rubla, neli häält) ja 700 D-aktsiat (1000 rubla, üks hääl).

«Aktsiakapitali laiendamine oli majanduslik otsus. Ettevõte vajas täiendavat kapitali ja muid allikaid ei olnud,» räägib tollane Walko peadirektor Sander Karu, kes oli Walko eesotsas aastatel 1987--1992. Praegu töötab ta koolitusfirmas Invicta.

Karu ei eita, et aktsiakapitali laiendamise ideed ellu viies tehti tihedat koostööd konsultatsioonifirmaga Mainor. «Olen veendunud, et tol ajal oli idee progressiivne,» lisab ta. «Oli vaja saada asi liikuma, tagada ettevõtte areng. Keegi ei tundnud ju meie vastu huvi.»

Aktsiakapitali suurendamise tulemusena jäi riigile 74,6% aktsiatest. Ühe eraisiku käes oli maksimaalselt 0,27% aktsiapakist. Aktsiate nominaalväärtust on vahepeal tõstetud kümme korda ja see on praegu 1000 krooni.

Riik oli seisukohal, et aktsiakapitali laiendamine on seadusevastane. Aktsiaseltside põhikiri polnud vastavuses erastamisseaduse 31. paragrahviga. Selle kohaselt peavad erastamise hetkel kõik ettevõtte aktsiad olema ühehäälsed ja üheliigilised.

Majandusministeerium moodustas seejärel komisjoni, mille ülesandeks jäi leida ettevõtete eraaktsionäridega kompromiss. «Meie kui riigiametnikud saime tegeleda vaid etteantud raamides,» selgitab komisjoni esimees, tollane majandusministeeriumi asekantsler Peeter Tohver. «Me ei vaielnud selle üle, kas aktsiakapitali laiendus oli õige või vale. Meie jaoks oli eeldus, et see oli ebaseaduslik. Püüdsime leida olukorras parimat lahendust.»

Walko peadirektori Aldo Nõu sõnul tegi komisjon väikeaktsionäridele ettepaneku müüa mingiks ajaks oma aktsiad riigile tagasi tingimusel, et riik garanteerib tagasimüügi nominaalhinnaga.

Komisjon pidas Walko eraaktsionäride esindajatega läbirääkimisi kaks korda. Kompromissi ei saavutatud eriarvamuste tõttu. «Meie pareerisime ettepanekut sellega, et konstitutsiooni kohaselt on tagatud eraomandi kaitse ja kellelgi ei ole õigust meilt aktsiaid ära võtta,» räägib väikeaktsionäride esindaja, Walko ametiühingu esinaine Leida Pettai.

Walko erastamine kuulutati välja ka järgmises rahvusvahelises erastamisvoorus eelmise aasta detsembris. Ühe pakkumuse tegi siis ka üks Eesti kapitalil põhinev firma, mille osanikuks on praegune Walko peadirektor Aldo Nõu. Nõu lausub, et Walko vastu on huvi tundnud üks Kanada-Rootsi-Soome ühisettevõte ja üks Prantsuse kaubandusorganisatsioon, kuid ta ei tea, kas nad pakkumuse esitasid.

Enne erastamiskonkursi võitja väljakuulutamist tänavu aprillis peatas aga erastamisagentuuri nõukogu Walko erastamise, põhjendades seda endiselt vastuoluga aktsiaseltsi põhikirja ja erastamisseaduse vahel. «Meid toideti pidevalt lootusega, et ehk laheneb asi pärast äriseadustiku kehtima hakkamist,» räägib Nõu.

8. novembril võttis erastamisagentuuri nõukogu vastu mitu otsust, kuidas müüa Walko riigi omanduses olevaid aktsiaid. Nõukogu kinnitas ka aktsia hinna.

Erastamisagentuuri läbirääkimiste osakonna peaspetsialist, Walko juhatuse esimees Boris Polov ei ole nõus avalikustama aktsia hinda. Ta lisab vaid, et see on nominaalväärtusest 1000 krooni mitu korda kõrgem. Erastamisagentuuri nõukogu kehtestas erastamisväärtpaberite kasutamisulatuseks pool ostusummast.

Erastamisseaduse kohaselt otsustas nõukogu pakkuda kõigepealt Walko riigi omanduses olevaid aktsiaid ühe pakina teistele aktsionäridele. Polovi sõnul on teoreetiline võimalus, et keegi väikeaktsionäridest ostab aktsiapaki. Vastasel korral lähevad aktsiad avalikule enampakkumisele ühe aktsiapakina. Eile õhtul arutas Walko juhatus, kuidas korraldada aktsiate müüki.

Aldo Nõu sõnul pole Walko erastamise venimine takistanud koostööd partneritega, kuid on teinud need ettevaatlikuks. «Olen andnud neile pidevalt infot erastamiskäigu kohta,» märgib Nõu. Samas teab ta rääkida Soome müügiagendist, kes on Walko toodangu ostjate ees igaks juhuks ettevõtte erastamise venimist varjanud.

Boris Polov on kindel, et erastamine pole tootmist Walkos pärssinud, probleeme võib tekitada aga käibekrediidi puudumine. Walko tootmistegevus võiks olla väga hea, praegu on see lihtsalt hea, lisab Aldo Nõu.

Pettai sõnul häirib teadmatus ka töötajaid. «Saaks asi juba ühele poole, tulgu siis, mis tuleb,» lisab ta.

Tulevane tuumikinvesteerija otsustab, mida Walkos tootma hakatakse. Välisinvesteerija leidmise korral võib Walkos töötuks jääda umbes 200 inimest. «Tõenäoliselt jätab välisinvesteerija alles vaid tootmise, ta ei vaja tootmist ettevalmistavat poolt, nagu näiteks modelleerimine, ja ilmselt tõmbab koomamale ka kaubandust,» ennustab Nõu.

Walko selle aasta kümne kuu käive oli 31,3 miljonit krooni. Ettevõte toodab üle- ja spordirõivaid ning töö- ja vormiriideid. Walko suurim klient on Eesti kaitsejõud. Ettevõtte omatoodang on viimasel ajal suurenenud, moodustades mahuliselt 16% ja rahalises väljenduses 28% kogutoodangust. Walko teeb allhanketöid Terinitile, Mastercoatile, Tiklasele ja L Fashion Groupile, kuhu kuulub ka Põhjamaade suurim rõivatootja Luhta.

Walkos töötab 606 inimest. Lisaks põhitootmisele Valgas on tsehhid ka Tõrvas, Antslas ja Tsirguliinas ning tootev tütarettevõte Walli Valkas. Walli moodustati, kuna Lätis elavad inimesed ei saanud alates aasta algusest Valgas tööl käia.