Graniit muudab soliidseks

Juunis Tallinnas Narva mnt valminud jaapani restorani välistrepp kaeti poleeritud graniitplaatidega, seda vaatamata arhitekti hoiatusele materjali sobimatusest ja ebaotstarbekusest. Eluohtlikuks muutunud treppi püüti hiljem päästa pealekleebitud kummiribaga.

Rängim viga, mida graniidi kui ehitusmaterjali kasutamisel tehakse, ongi sisearhitektuuribüroo LLP Projekt müügijuhi Indrek Mummi sõnul poleeritud või mati graniitplaadi kasutamine välistrepi katmisel. «Kui lumi on jala all, siis on poleeritud ja ka matt graniit kohutavalt libe ja püstijäämine sellel keeruline,» hoiatab Mumm, kes soovitab välistreppidel kasutada kas põletatud või täksitud graniiti. Põletatud plaat muutub krobeliseks ülikuuma leegi all kristalle välja põletades ning täksitud plaat käsitsi või vastava masinaga töödeldes.

ASi Väokivi ökonoomikadirektor Rait Kruusement lisab pakutud võimalustele karestusribaga poleerplaadi, mis saadakse saagides või liivapressiga käiates tehtud soone ja sellesse liimitud kummiriba abil. Üksnes pealekleebitud kummiribast Kruusemendi sõnul ei piisa, kuna see püsib vaid mõned kuud ja vajab seejärel taas uuendamist. Väokivi spetsialistide väitel on olemas spetsiaalne kemikaal, mis likvideerib poleeritud graniitplaadi libeduse. «Suhteliselt kallile materjalile ei suuda me praegu kogemuste puuduse tõttu garantiid anda,» räägib Kruusement, kes kavatseb õige pea praegu Eesti turul tundmatut materjali katsetama hakata.

Lisaks treppidele kasutatakse graniiti põranda- ja seinakattematerjalina, tööpinnana, sissepääsude efektsemaks muutmisel ning mitmesuguste arhitektuuriliste detailide juures. Seni Eestis suhteliselt vähe kasutatud ehitusmaterjal hakkab spetsialistide hinnangul üha populaarsemaks muutuma. Väokivi graniidikäive oli Kruusemendi sõnul veel kaks aastat tagasi 1/4 nüüdsest läbimüügist. «Kuus läheb praegu umbes paarsada ruutmeetrit graniiti, mis rahalises arvestuses teeb ca 500 000 krooni,» hindab Kruusement hetkeolukorda.

Soome graniidikeskuse esindusena tegutsev LLP Projekt on Eestis graniiti müünud kaks aastat ning aastakäibeks arvatakse büroos kujunevat kuni kolm miljonit krooni.

Graniidifirmade põhiklientuuri moodustavad soliidset ja väärikat interjööri taotlevad pangad ning suured ja esinduslikud bürood. Päris palju on ka eratellijaid, kes ei ümbritse ennast küll suurte graniidikogustega, kuid tükike hinnalist materjali kaminale või põrandale hakkab osa inimeste seas oluliseks muutuma.

Sisearhitekt Aulo Padar rõhutab graniidi kui ehitusmaterjali ja sisekujunduselemendi esmase eelisena vastupidavust. «Tahetakse ehitada midagi niisugust, mida ei pea lähema kümne aasta jooksul remontima,» lausub ta. Teise olulise eelisena nimetavad spetsialistid minimaalseid hoolduskulusid. Rohket kasutamist leidva köögipinnana pole graniitplaadil mingit hooldust. «Tõmbad lapiga üle -- ei ta karda kleepuvat siirupit ega muud määrivat ainet,» on vaimustunud Väokivi noor juhatuse esimees Jaak Peterson, kes vahetas oma köögiski kunstmaterjali graniidi vastu. Rait Kruusemendi sõnul tuleb veidi ettevaatlikum olla põrandate puhul, kus välisjalanõudega käidavas kohas tekib intensiivse kasutuse korral nn liivapaberiefekt, mis võtab ajapikku poleeri maha. «Poleeri kaotanud graniit näeb välja nagu lihvitud graniit, kusjuures erilist vahet tavainimese silmale neil ei ole,» lohutab Kruusement, rõhutades, et poleeritud graniidi puhul pole siiski vaja karta selle tuhmiks muutumist paari kuu ega ka paari aasta jooksul. Poleeritud ja lihvitud graniidi hinnavahegi ütleb Kruusement olevat minimaalse.

Graniidi praegu Eestis veel vähese kasutamise peamine põhjus on hind, mis algab umbes 1000 kroonist ruutmeetri kohta. Kallimad liigid ulatuvad aga ligi 4000 kroonini ruutmeeter. Hinnast rääkides on graniidimüüjad ettevaatlikud, kuna see sõltub materjali paksusest, kogusest, töötlusest, transpordist jne. «Ühest ruutmeetri maksumust nagu leivapätsi hinda öelda ei saa,» selgitab Indrek Mumm. «Poleeritud põrandakivil ja samal kivil tellija antud mõõtmetega tööpinnal või sisustuselemendina on kolmekordne hinnavahe.» Eritellimusel tehtud elementide juures on palju käsitsitööd. Samuti on töövahendid kallid. Tugeva materjali tõttu on töö ka aeganõudev.

Teadmisi ja oskusi nõuab Mummi sõnul graniitplaadi paigaldamine, millel on oma nõksud. Õhukeste, s.o 10--15mm plaatide puhul tagab masin nende ühesuguse paksuse igast neljast küljest. Paksemate, st üle 20mm plaatide korral pole ühesugune paksus tagatud. Seega võib kõrvutiolevate plaatide vahele tekkida aste, mille vältimiseks paigaldatakse plaadid muldniiske segu peale ja taotakse kummihaamriga õrnalt paika. Ettevaatlik tasub Mummi hinnangul olla graniitplaadi paigaldusel fassaadikatteks, kus seina ja plaadi vahele peab jääma tuulutuskoridor. Viimane välistab seina ja fassaadikatte vahele sattuda võiva vee külmumise, mis võib plaadid aluspinnalt lahti lüüa. «Olen kuulnud valest paigaldusest, kuid pole näinud halvimaid tagajärgi,» loodab Mumm, et valesti pandud plaadid ikka paika jäävad.