Konkurentsist põlevkivivarustuses

Viimasel ajal on tehtud katseid monopoolset põlevkivivarustuse süsteemi ümber korraldada. Paraku pole ei Ahtme kaevanduse müümise ega Aidu kaevanduse süsteemist lahtikangutamise plaanid tulemusi andnud. Pigem on need aktsioonid tekitanud ühiskonnas ebavajalikke sotsiaal-poliitilisi diskussioone ning monopol on saanud hinnatava vastuvõitlemise kogemuse.

Erinevalt ühtse võrguga ühendatud elektri-, gaasi- või soojavarustusest ei erine põlevkivivarustus teistest turumajandussektoritest.

Majandusliku huvitatuse suurendamiseks tuleb esimese sammuna muuta põlevkivikaevandused ja -karjäärid iseseisvateks üksusteks RE Eesti Põlevkivi (EP) koosseisus. Nad peaksid hakkama pidama iseseisvat lõpetatud bilansiga raamatupidamist, mille tulemusena selguksid tegelikud tootmiskulud ja toodangu omahind. Riik peaks loobuma sekkumisest põlevkivi hinnakujundusse, lähtudes riigi kui omaniku huvidest.

Hinnakujundamisest loobumisega lahutatakse sotsiaalabi süsteem põlevkivienergeetikast ning selleks ette nähtud vahendeid saab selgelt kontrollida. Loomulik oleks ka, et riik kasutab sotsiaalabisüsteemi toetamiseks omanikutulu, mitte ei tee seda põlevkivi hinna kaudu.

Lisaks sellele tuleb määratleda põlevkivitootmise perspektiivid, tootmiskulud, põlevkiviõli tootmise ja rikastamise kulutused ning müügivõimalused jm. Koos kaevanduskulude väljaselgitamisega tuleb luua süsteemid põlevkivi varustuse üldkulude ning pika- ja lühiajalise reservi katmise hinnalisandite, kaevandatavate maavarade diferentseeritud maksude määratlemiseks jm.

Järgnevalt tuleks kaevanduste ja karjääride baasil luua iseseisvad aktsiaseltsid ning müüa kaevanduskvoote. Klientidega kaubeldaks lepingute alusel. Põlevkivi hinnale lisanduvad seisvate kaevanduste hoolduskulud ja mittetöötavate, kuid tulevikus vajalike kaevanduste kulud.

Põlevkivi hinnast moodustavad küllaltki suure osa transpordikulud ja ka siin on tegemist monopoolse süsteemiga. Tuleks soodustada operaatorfirmade teket, kes töötaksid kaevanduste või elektrijaamadega sõlmitud põlevkivi tarnelepingute alusel. Kaevandused, karjäärid ega põlevkivi tarbijad ei tohiks üldjuhul omada vaguniparki ega osalust transpordifirmades. Transpordifirma ei tohiks kaubelda põlevkiviga.

Põlevkivi kaevandamisel ja transpordifirmade omandivormina oleks eelistatud erakapital eeldusel, et riik suudab luua selged tegutsemisreeglid. Ümberkujundustega tuleb vältida kaevanduste või karjääride ning transpordisüsteemi ühendamist tarbijatega -- nii looksime uue monopoli. Ülemineku algetapil peaksid firmade aktsiate kontrollpakid siiski kuuluma riigile.

Põhilised argumendid turusüsteemi rakendamise vastu on kaevanduste ja karjääride erinevad tootmistingimused, kallimat kaevandust subsideeritakse odavamalt saadava põlevkivi arvel. Monopoolse süsteemi ümberkorraldamine ilma toimemehhanisme muutmata ning kaevanduste, elektrijaamade ja põlevkiviõli tootmise ühendamine säilitaks ristsubsideerimise ning riigi sekkumine hinnaprotsessidesse jääks hädavajalikuks.

Kaevanduste looduslikke erinevusi tasakaalustab ressursimaks ja kaevanduskvootide kehtestamine. Vastava tulu kujunemine: ebaefektiivne tootmine muutub efektiivseks; satub teise omaniku kätte ja muutub siis efektiivseks või lõpetab tegevuse. Põlevkivi kaevandamisega seotud firmad saavad oma toimimiseks vajalikud vahendid põlevkivi müügitulust või kaevandusmaksust perspektiivsete tootmismahtude säilitamiseks. Riik saab ettevõtete kasumimaksust, kaevanduslitsentside müügist jm toimekeskkonna mõjutamise, keskkonnakaitse ja sotsiaalprobleemide lahendamise vahendid.

Energiafirmade ümberkujunemise eeldused peab looma riik. Muutused põlevkivikaevandamisel tuleb läbi viia hoolikalt ettevalmistatult ning kooskõlas muutustega elektrisüsteemis ja põlevkivikeemiaettevõtetes, sest:

-- monopoolsetele energeetikaettevõtetele ei tohi anda võimalust tõestada, et muutused halvendavad olukorda märgatavalt;

-- suurenenud nõuded töötajatele võivad tekitada sotsiaalseid ja rahvuslikke pingeid;

-- ebaõnnestumised ümberkorraldustes võivad lõhkuda ebaefektiivse, kuid siiski toimiva süsteemi, mis oleks katastroof kogu riigile.

Praegu on õige aeg alustada energiasüsteemi ümberkorraldamist, riiklike monopoolsete ettevõtete põlevkivikaevandamise ja transpordisüsteem on hästi juhitav, konkurentsi tekitamiseks on suur kaevandusvõimsuste ülejääk ja ühiskonnas vastuseis monopolidele.