Kui peaminister Tiit Vähi on lubanud erastamist jätkata samal viisil, kui seda alustas Mart Laari valitsus, siis peaministri teod näitavad teistsugust asjade arengut. Riigile kuuluvate suurettevõtete erastamise peatamisega on peaminister sekkunud otseselt erastamise käiku ja püüdnud realiseerida ka oma majanduslikke huve. Nii on jäänud erastamata Esoil ning RE Eesti Põlevkivi lammutamise ootamatult kiire areng eelmise majandusministri initsiatiivil pole vilja kandnud. Järjekordselt on valitsusjuht seadnud oma isiklikud suhted ja sidemed kõrgemale riiklikest huvidest. On selge, et Esoili erastamisega venitamine ei tõsta ettevõtte hinda ning õige aeg on järjekordselt maha magatud. Arvatavasti ei suurenda erastamishinda ka 1996. aasta esimesel poolel valmiv torujuhe Muuga sadamas, sest oma piirid seab ette raudtee läbilaskevõime -- raudteetransporti jäävad edaspidi kasutama ka teised Eestis paiknevad terminaalid. Loodetavasti ei suuda võimulolijad teostada oma plaane ning vähendada välisinvestorite huvi, et haarata järjekordselt üks suurettevõte oma valdusse, vaid võidab parim pakkumus. Samuti peaks Esoili erastamisel arvestama Venemaalt naftajuhtme toomisel läbi Eesti, et vaevalt suudab kohalik kapital mõjutada Venemaa valitsust ja lääne naftakontserne otsustama Eesti kasuks nii palju, kui seda suudaks mõni tuntud naftafirma.

Kui eelmine majandusminister Liina Tõnisson otsustas anda Aidu karjääri Kunda Tehaste ja Kiviteri valdusse, siis peeti seda põlevkivi monopoli lõhkumise alguseks. Kuid RE Eesti Põlevkivi (EP) kiire vastureaktsioon, millega ühines ka peaminister, summutas paljude lootused -- järjekordselt määrasid otsuse isiklikud ambitsioonid.

Samas peegeldab EP juhtkonna streigiähvardus endast suurt ohtu Eesti majandusele (näite halvimast stsenaariumist võib leida praegu Prantsusmaalt, kus riigil on liiga suur osalus majanduselus).