Kinnisvaramaakleri amet jääb TOP 10 sisse

Kinnisvaramaakler on elukutsete populaarsuse edetabelis täna kindlalt esikümnes. Valgusküllased kontorid, kirjud lipsud, nahksed portfellid, mobiiltelefonid ja alatine tõtt on need välised nüansid, mis kliendile vahest enim silma paistavad. Paljudel inimestel, kes «professionaalsete vahendajatega» kokku puutunud, on maaklerite tegevusest vahel ka sootuks vastupidine pilt -- särava fassaadi taga on aetud ebaausat ja võltsi äri. Nende kahe äärmuse vahel -- aus vahendustegevus kindla hinnakirjaga ning maksimaalse hetkekasumi nimel rabelemine -- kõigub tänane Eesti kinnisvaraäri ja võib arvata, et nõndasamuti sellest saadav tulu. Et seadused pole vahendustegevusele kindlaid piire ja tingimusi asetanud, kohtab turul igasuguseid üritajaid, kes ennast tõsimeeli maakleriks kutsuvad.

Täna tahaksin aga kõneleda nendest, kes seda nime ka enam-vähem väärivad, ehk -- kuidas maakler elab. Kui võtta keskmiseks Eesti kinnisvarafirmade arvuks 200 ja maaklerite keskmiseks arvuks firmas viis, siis saame ligikaudu 1000 selle elukutse esindajat. Keskmine ostu-müügitehingute vahendusprotsent kõigub 5% ümber. Sellest lahutame ausa äri puhul kohe käibemaksu ning järgnevast umbes 4,2% saab maakler tavaliselt pool kuni neljandiku. Miinus tulumaks 26%. Lisaks tuleb firmal katta palgale lisanduvad sotsiaalkulud 33%. Laias laastus pool vahendustasust läheb seega riigile ehk teoreetiliselt meie kõigi hüvanguks. Arvestame provisiooni suuruseks näiteks 30% firma netotulust ja arvutame konkreetse näite varal palgapäeval saadava raha. Oletame, et maakler müüb maja hinnaga 500 000 krooni. Selle tehingu vahendustasuna saab firma netotulu 29 600 krooni, millest maakler «puhtalt kätte» 65 00 krooni. Kui maja üldse õnnestub müüa, siis reaalselt ei ole võimalik vähem kui ühe kuuga tehingut korrektselt läbi viia. Arvestades jämedalt, et Eestis on 200 000 maja, millest oletame, et 1% tuleb aastas turule, oleks müüa 2000 maja ehk kaks maja maakleri kohta. Tegelikult on olukord kurvem, sest 40--80% müüjatest eelistavad oma asju ise ajada. Korterite puhul ei ole klientuuri eelistused eriti maaklerisõbralikumad, positiivseks saab pidada kiiremat käivet. Muidugi on ka hinnad madalamad ning eelmist näidet jätkates tuleks 6500kroonise kuupalga saamiseks müüa keskmiselt üks korter nädalas. Järjest tiheneva konkurentsiga vahendusturul on see kaunis karm eeldus.

Äripindade rendi vahendamine on pisut erilisem, kuna tehingute sõlmimine on pikk protsess (tihti mitu kuud kuni aasta!), samas on taas korraga saadav vahendustasu suhteliselt suur. Tüüpiliseks firma teenustasuks on ühe kuu rendisumma. Maaklerite kuusissetulek võib olla ebameeldivalt kõikuv.

Viimane väide on kehtiv peaaegu kõigi maaklerite kohta, sest vaid harvad firmad kindlustavad oma vahendajad kasvõi osaliselt kindla kuupalgaga. Provisioon ehk protsent läbimüügist on see piits ja präänik, mis maakleri jooksma paneb ja seeläbi ka firmale rohkem kasu toob. Korrastamata turg ja konkureerivad libamaaklerid aga võivad nullida pikkadest tööpäevadest ja ausast vahendustegevusest loodetava tasu. Maakler olla ei olegi nii kerge.