Väikepangad kriisiolukordades edukamad

Rääkides panganduskriisidest üleminekumajandusega riikides, siis siin on riskid eriti suured, majanduslangus äärmiselt järsk, sotsiaalsed pinged hästi kõrged, mistõttu suurpanga krahh võib olla ühiskonda juurteni raputav probleem. Seetõttu pole imestada, et Läti valitsus lubas Baltija Panga deposiite 150--200 miljonit latti (viis miljardit Eesti krooni) 300--500 000 väikehoiustajale korvata. Samuti tekitas Eestiski palju poleemikat Eesti Panga 1994. aasta kahjum, mille põhiosa moodustasid UBB ja PEAPi ühendamiseks Põhja-Eesti Pangaks suunatud rahasüstid.

Üleminekumajandusega maades on olukord eriti traagiline, sest riik on veel vaene ja tal ei jätku vahendeid isegi esmavajaduste katteks ja tundub liigse luksusena maksumaksjate rahast pankurite möödalaskmiste kinnimaksmine. Väikeste pankade puhul võib aga riik ja keskpank rahulikumalt kõrvalt vaadata. Näiteks Otepää Ühispanga, Lõuna-Eesti Arengupanga, Lääne-Eesti Panga jt väikepankade pankrotid sai lõpetada ilma suurema surveta nende võlad riigi poolt kinni maksta.

Ka Norra professor John Skår jõudis Norra panganduskriisi uurides olemasoleva pangateooria paikapidavuse osas kurbadele järeldustele. Riski käitumise ja juhtimise alasel esimesel rahvusvahelisel seminaril Stockholmi ülikoolis 12.--14. juunini 1995 ütles ta oma sõnavõtus, et Norra panganduskriis näitas ilmekalt, et pankade konkurentsivõime üldtunnustatud indikaatoreid, sh suur bilansimaht, suur turuosa, täielik teenustepakett, rahvusvahelistumine ja teiste pankade eeskujude järgimine on osutunud lihtsalt ilusateks müütideks. Ilmselt vajab pikemat põhjendamist, miks kiire areng mõnda panka nõrgestab, kuid tegelikkus ju kinnitab seda. Näiteks 1991/1992 olid Eestis kiirema kasvuga pangad Tartu Kommertspank ja UBB, kes omavahel sel ajal võistlesid. Pärast nende krahhi algas Sotsiaalpanga bilansimahu tormiline kasv. Arvatavasti pole rohkem näiteid vaja tuua.

Sellel, et väikepangad kriisiolukordades on elujõulisemad, on mitmeid objektiivseid põhjusi ehk eeliseid. Nimetaksime siin asjaolu, et oma väiksuse tõttu on nad mobiilsemad ja suudavad kiiremini muutuvas turusituatsioonis ümber orienteeruda.

Väikepangad ei ole klientidest ja turul toimuvast ka sel määral võõrandunud kui suurpangad. Nad tunnevad enamikku klientidest ja nendega seotud riske vahetult ja ei pea lootma oma otsustustes valdavalt turu makroanalüüsile ja ametlikule statistikale. Samuti on väikepankadel vähem omanikke, mistõttu nende mõju panga juhtimisel on suurem ja tihti on omanikud ka tööl juhtivatel ametikohtadel pangas. Väikepangad ei pea tegema ka suuri innovatsiooni- ja turvakulutusi. Esiteks on nende struktuur lihtsam ja teiseks ei ole see rahaliselt neile jõukohane. Väiksuse tõttu ei saa nende töötajad ka väga vabalt spetsialiseeruda, vaid peavad mitmesuguste küsimustega tegelema. Seetõttu nende tervikutunnetus on parem.

Norra panga uurija A. A. Berg jõudis Põhjamaade panganduskriisi uurides järeldusele, et pankade liiga suur kapasiteet teeb pangateenuste hinnad kõrgemaks, kui klientidelt võimalik küsida, mistõttu suurpankade kasumid hääbuvad. Ja tõsi -- sel ajal kui Põhjamaades suurpangad tootsid miljoneid ja miljardeid kahjumeid, olid paljud väikepangad kasumis. Seega pankade kontsentratsioon tõstab pangateenuste hindade taset, mis kindlasti mõjub häirivamalt panga klientidele kui panga omanikele ja töötajaskonnale. Seevastu väikepankade olemasolu on üheks hinnatõusu vähendavaks teguriks.

Väikepankadel on suurpankadega võrreldes ka teatud nõrkused. Neil ei ole piisavalt tööjõudu ja raha, et turu riske analüüsida. Väiksuse tõttu ei suuda nad turge ja ametivõime endale soodsas suunas mõjutada. Ni?ipankadena võib mõne konkreetse ni?iga (nt põllumajandus) seotud riskide nivoo oluline tõus neile hukatuslikult mõjuda. Samuti eelistavad kliendid samadel tingimustel reeglina suurpanku, mistõttu konkurentsis püsimiseks on väikestel tarvis rohkem pingutada.

Soome Panga nõunik Ralf Pauli ongi tõdenud, et väikeste ja keskmiste pankade ühinemise üheks teguriks on soov pääseda suurpankade rühma, kus võimalused saada raskuste puhul keskpanga toetust on suuremad. Soome Panga peajuhataja Sirkka Hämeläinen ongi pangakriisi ühe õppetunnina välja toonud pankade segased omandisuhted. Teiste sõnadega asjaolu, et suurpankade omanikud võivad julgemini riskida, sest kasum sellest läheb nende tasku, aga võimaliku kahjumi katab keskpank. Kohustuslik hoiusekindlustussüsteem võiks suurpankade selle eelise kaotada, juhul kui kindlustustariife ei varieerita väikepankade kahjuks.

Ilmselt pääsevad väikepankade eelised kriisiolukordades rohkem mõjule kui nende puudused. On ju kriisiolukordades riskid tihti äraarvamatud ja juhitamatud. Parema mõistmise huvides võiks väikepankade taktikat võrrelda jänese omaga, kes pidevalt peab olema valvel, et põgenemisega oma nahka päästa. Suurpangad seevastu võivad oma jõule lootes lõvi kombel tukkuda. Tõelise ohu korral, näiteks tulekahju preerias, võib lõvi oma taganemisega aga hiljaks jääda, samal ajal kui jänes, olles kogu aeg valvel, tõenäoliselt märkab ohtu varem.

Eesti majandusreformid ja nende põhisisuks olnud üleminek käsumajanduselt turumajandusele tingisid uue pangasüsteemi loomise, mille peasuunaks oli riiklikelt pankadelt äripankadele üleminek. Kahjuks on panganduskriiside ületamiseks ka vastassuunalisi otsuseid tehtud. Praegu on valitsus ja Eesti PEPi, Eesti Hoiupanga ja mitme teise panga osanikeks hakanud.

Loomulikult olid reformide algetapil loodud pangad kapitali puuduse tõttu algul väikesed. Nende reaalväärtust sõi armutult ka üleminekuprotsessidega kaasnenud hüperinflatsioon. Seetõttu tundub isegi tagantjärele õigustatud olevat üle 40 finantsrühmitusele panga asutamisloa andmine Eestis. Et osa nendest ei suutnud konkurentsis vastu pidada, pole traagiline. Aastatel1980--1990 kogu maailmas alustanud väike- ja keskmise suurusega ettevõtetest lõpetas viie aasta jooksul krahhiga 50--60%.Vaatamata ülimalt sügavale majanduskriisile, oleme Eesti väikepankade pankrottidega viimase viie aastaga maailma keskmisel tasemel, jäädes alla näiteks Singapurile. Kokkuvõtteks võib konstateerida, et nii Eesti seitsme aasta kogemused kui ka Põhjamaade pangakriisid näivad rohkem kinnitavat kui ümber lükkavad väidet, et väikepangad on krediidiasutuste süsteemis vajalikud, piisavalt elujõulised ja kriisiolukordades isegi suurpankadest edukamad.