Kuivõrd põhjendatud on pagaritoodete hinnatõus?

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, nagu dikteeriksid pagaritoodete hindu leiva- ja saiatootjad, on meil tegelikult hinnatõusu suhtes praegu üsna vähe võimalik kaasa rääkida.

Pagaritoodete hinnad tõusevad peamiselt sel põhjusel, et meid varustavad jahutarnijad küsivad oma kauba eest viimastel kuudel järsult kõrgemat hinda, kui see oli varasematel kuudel. Maailmaturul on nisu ja rukki hind tõusnud, kohalikud põllumajandustootjad ei tooda leivavilja piisavates kogustes.

Kahtlemata võib tooraine kallinemisega muutuda turusituatsioon, kuid tänasel päeval on kõik leiva- ja saiatootjad võrdses seisus. Kõik ostavad toorainet samadest kohtadest ja on sunnitud seega toodangu hindu tõstma.

AS Leibur ostab oma tooraine mitmesugustelt Eesti jahutootjatelt, samuti aga Soomest. Põhjanaabritelt saadava jahu eeliseks on stabiilne kvaliteet.

Eestis müüdav nisujahu on tegelikult samuti leivategemiseks kõlblik, kuid tema puuduseks on väga kõikuv kvaliteet.

Samas peab arvesse võtma seda, et mõnikord võib mõnigi ebakvaliteetne tooraine partii mõjutada terve suure mahutitäie jahu kvaliteeti.

Missugustest riikidest ostavad aga oma toorainet Eesti väikesed jahuveskid, seda oskavad nad ise ehk kõige täpsemalt ütelda.

Võib öelda, et vastavalt jahu hinna tõusule pa-garitoodete hind küll nii palju ei tohiks kasvada, kui seda hetkel püütakse väita. Meie hinnangul tuleks kilosele leivale jahu hinnast sõltuvalt hinda juurde maksimaalselt 50--70 sendi võrra.

Vilja tootmise vähenemise tõttu Eestis on jahutootjad ja pagarid suurendanud tooraine ostmist välismaalt, mille tulemusena oleme sattunud maailmaturul kehtivate hindade mõjusfääri.

Riigi viljasalv aga ei osta toorainet mitte maailmaturult, vaid varub riigireservi kohalikelt tootjatelt, kodumaisest saagist. Meie ettepanek oleks vabastada osa praegusest riigireservist kodumaiseks tarbimiseks. Vaevalt, et see peataks hinnatõusu, kuid sellega tagaksime olukorra, kus raha jääb kodumaisesse tootmisesse. Viimane loob omakorda eeldused järgmiste saakide suurenemiseks ja hindade normaliseerumiseks.

Riigi viljasalv pole saanud hindu mõjutada seetõttu, et eelarvelise asutusena ei saa me kahjuks raha vilja kokku ostmiseks õigel ajal kätte. Möödunud aasta septembris ja oktoobris müüsid kohalikud tootjad meile vilja päris meelsasti. Aasta lõpu poole aga ei saanud me kahjuks neile saadud kauba eest õigel ajal tasuda, hinnad muutusid järsult ja nii loobusid paljud senised partnerid meile oma toodangut müümast.