Aktsiisimaksude võrdsustamine enne ühinemist Euroopa Liiduga on ennatlik

Me soovime näha liberaalset majandust, võtame vastu otsuseid olla liberaalsed ja avatud, kuid unustame, et selle eest tuleb ka millegagi maksta. Eesti Tubaka näite varal võib öelda, et kiirustades on tehtud väike viga -- suurest soovist assotiseeruda Euroopa Liiduga on jäetud nõu pidamata kohalike tootjatega. Viimased on asetatud nüüd olukorda, kus Eestist eksporditav kaup on tollitav, ELi liikmesriikidest imporditav kaup aga tollivaba. Igaüks saab aru, et kui me kunagi tõesti oleme Euroopa Liidus, siis kehtivad meil samad reeglid kui liiduski. Praegu, kus me Euroopa Liitu ei kuulu, ei peaks me pimesi nende kehtestatud reegleid jälgima. Meil on ikkagi mõni aasta veel aega, mille jooksul tuleks läbimõeldult anda oma tootjatele võimalus ELi poole liikumise ajal kosuda.

Kui 1. juulil võrdsustuvad aktsiisimaksud ja tollimakse meil ei ole, siis on ilmne, et üsna mitu Eesti õlletehast paneb oma uksed aasta-poolteise jooksul kinni. Nad ei suuda lihtsalt konkurent-sis püsida. Euroopas on vabade tootmisvõimsustega õlletehaseid nii palju, et meie tootjatel oleks raske nendega võistelda. Euroopa õlletehased on palju efektiivsemad kas või sellel lihtsal põhjusel, et nad on arenenud pikka aega stabiilses turumajanduses.

Praegu on meil veel odavam tööjõud ja odavam energia, kuid me kulutame rohkem energiat ja tööjõu odavus on ka ajutine nähtus. Pealegi on tööjõu osa kaubas võrreldes teiste kulutustega võrdlemisi väike.

Liigse kiirustamisega avatuse poole toome Eestisse protsessi, mis meil täna puudub, aga võib hiljem väga valusalt kätte maksta, nimelt kriitilise tööpuuduse. Viimane omakorda tekitab kinnise ahela -- ostujõud väheneb, tarbimine väheneb ja peamiseks probleemiks ühiskonnas saab tööpuudus, nagu see on tänasel päeval Euroopa Liiduski.

Praegu ei taha me sellest probleemist aru saada, mõne aasta pärast võib aga olla juba hilja.

Mõistlikum oleks olnud aktsiiside võrdsustamine asetada sellesse perioodi, kui me tõesti Euroopa Liitu astume. Hetkel pole kodumaine õlletootja isegi mitte võrdses, vaid halvemas seisus.

Euroopa Liit on meile jaganud ilusaid õpetussõnu, kuid tegelikkuses seisavad kõik liikmesriigid visalt oma siseturu kaitsmise eest.

Kui turgu pole võimalik kaitsta tollidega, kasutatavad maailma riigid muid võimalusi. Näiteks Eesti õlle eksportimisel Soome tuleb maksta ühe õlleliitri pealt neli marka ühekordse pakendi maksu, mis teeb meie õlle kallimaks kui Soome oma.

Nii oleme suures liitumisetuhinas unustanud kodumaised ettevõtjad.