Finantsoligarhia teke ohustab krooni kurssi

Pangad õitsevad koos sega-dustega ühiskonnas. Läbi aegade korduv nähtus ei ole teinud erandit ka heaoluühiskonna poole ruttavast Eestist.

Õitseng segaduste ajal tähendab heaolu võrreldes teistega, see tähendab ka võimu teiste üle. Ühtlasi jääb neil aegadel alaliselt püsima finantsoligarhia tekkimise oht. Riigi juhttüüri hakkab sel juhul hoidma kabinettide hämaruses mugavalt nahktoolile naalduv kitsas finantsistide kildkond.

Eredaimaks finantsoligarhia tekke ilminguks on poliitikute seotus/sõltuvus pangandusest. Eesti Ekspressi väitel toetas Ühispank keskerakonna valimiskampaaniat, vastutasuks algatas ekssotsiaalminister Siiri Oviir kampaania Hoiupangas olevate sotsiaalfondi vabade vahendite ümbermängimiseks, üritades neid sellega suunata Ühispanka.

Enamik Eesti poliitikataevas vilavaid tegelasi on leidnud tee pangaukseni, väljudes neist hiigelsummadesse ulatuvate laenudega. Samas seisab tipp-poliitikute esitatavates majandustegevuse deklaratsioonides isikliku varana tihti kirjas vaid 1980. aasta Datsun. Kuhu kaob laenuraha, ja veelgi enam, millised on laenu tagatised? Viljakas pinnas antud konkreetsel juhul ohtlikule umbrohule: «Kurgid sulle, raha mulle.»

Finantsoligarhia lokkamise eeltingimus on konkurentsi puudumine. Veel pole Eestis tõstnud pead mineviku varjude eest pagev tööstus, lapsekingades käivad ringi ehitus ning kaubandus. Raha -- see on võim, ning rahast sõltuvad kõik ettevõtjad. Ainukesena on seni suutnud suurema koguse vahendeid oma eesmärkide teostamiseks koguda pangandus.

Mingi kitsa kildkonna või-mu teostamisele aitab kaasa kindla nähtuse -- praegusel juhul panganduse -- ületähtsustamine ühiskonnas. Selles vallas toimuv on tähelepaneliku luubi all. Panganduse ületähtsustamisel pole olnud just väike roll ka riigil, kes erinevalt mõnest muust majandusharust on pangandusele kinkinud põhja läinud pankade päästeoperatsioonidena üle 600 miljoni krooni.

Lihtinimesele on selgeim panganduse võimu ning eristaatuse näitaja sõlmitavad laenulepingud. Siiani kirjutatakse mitmete pankade laenulepingutesse tingimus: kui kroon devalveeritakse, peab laenuvõtja laenu tagasi maksma Saksa marga alusel. Lihtsamalt öeldes maksab laenuvõtja kinni krooni devalveerimise ehk odavamaks muutmise. Sisuliselt on kroonides antav laen seotud Saksa margaga, ent samas peab laenuvõtja maksma üle 6% intresse rohkem, kui ta teeks seda Saksa marga põhjalise laenu puhul. Lähtudes pankadele nii olulistest kliendi huvidest: miks ei ole seotud raha hoiusele panemine devalveerimise korral Saksa margaga?

Tänu eelpool nimetatud si-demetele tekkivas finantsoligarhias jõuavad needsamad pangad näiteks arusaamisele, et krooni devalveerimise korral ületab laenulepingutest tulenev panga kasum pikemas perspektiivis kaasneva tagasilöögi majanduses. Surve krooni devalveerida tugevneb ning lõpuks murdub ka Eesti Panga ja riigikogu selgroog. Krooni devalveerimist aga ei saa Eesti endale lubada.