Rahandusminister õigustas valitsuse majanduspoliitilist ummikteed

Riigikogu infotunnis 19. veebruaril 1996 vastas ra-handusminister Mart Opmann minu arupärimisele, mis puudutas erastamistehingute järelmaksu tasumist EVPdes tagasiulatuvalt tehingute eest, mis sooritati ajavahemikus 24. juuli 1993 kuni 29. juuni 1994.

Üllatav on lugupeetud ministri arvamus, et järelmaksu tingimuste muutmisega ei ole erastamistingimusi ta-gantjärele muudetud ning seega on ausa konkurentsiga kõik korras. Konkurendid, kes osalesid erastamispakkumistel enne 29. juunit 1994, ei saanud ju ette teada, et tegelikult tuleb järelmaksuna tasuda 218 miljonit krooni väiksem summa, kui algul teatatud. Isegi kui nad seda ette ei teadnud, on tegu kõlvatu konkurentsi faktiga.

Põhjendused, et samavõrra suurendati investeerimiskohustusi, ei muuda olematuks konkursitingimuste muutmist tagantjärele. See on vaba turumajanduse tingimustes halvim, mida on võimalik teha. Kui see ei ole ministri arvates ausa kon-kurentsi põhimõtete rikkumine valitsuse poolt, siis tekib küsimus, kui kaugele praegused otsustajad sellisel libedal teel lähevad.

Ülalkirjeldatud kaheldava väärtusega otsuste tegemine üksikküsimustes on olnud alati iseloomulik Tiit Vähi juhitud valitsustele. Siinkohal tasub meenutada kurikuulsat käsu korras antud kütuselaenu põllumajandusühistutele (loe kolhoosidele) ja osaühingule Tartoil 1992. aastal, mis tõi riigile sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuvat kahju. Riigikontrolör Hindrek Meri nimetas nn Tartoili juhtumit äärmiselt kahetsusväärseks ja lubas teha prokuratuurile ettepaneku algatada kriminaalasi.

Kõige kurvem nende pealtnäha «väikeste» möödalaskmiste puhul on see, et meie riigi maine nii kodu- kui ka välismaiste potentsiaalsete investorite silmis langeb, vähenevad investeeringud ja halveneb ettevõtluskeskkond.

Hoopis tõsisemana pais-tab olukord, kui analüüsida riigi praegust aktsiisipoliitikat. Tulemus on katastroofiline. Maksustamata ehk nn pimeda autokütuse osa meie kütuseturul on järsult tõusnud. Erinevatel eksperthinnangutel kolmekümne kuni neljakümne protsendini. Salaviina osakaal on analoogne 1993. aastaga.

Mis vead on tehtud? Esi-teks: niisugune järsk hinnatõus, nagu see oli näiteks autokütuse puhul, on kahjulik. Teiseks: oleks tulnud täiendavate eelarvelaekumiste arvel finantseerida kulusid, mis stimuleeriks Eesti majandusruumi arengut, nagu näiteks infrastruktuuri, konkurentsi ja tarbijakaitse edasiarendamine jm.

Praktikas suunati eelarve lisalaekumine valimiseelse populistliku lubaduse -- tõsta tulumaksuvaba miinimumi -- täitmisel tekkinud eelarveaukude lappimiseks. Suurem osa lisalaekumisest -- 400 miljonit krooni -- kulus tulumaksuvaba miinimumi tõstmiseks kahesaja krooni võrra, mis annab töövõtjale lisasissetulekut vaid viiskümmend kaks krooni kuus.

Tekib küsimus, kas see tulemus korvab kahju, mis tekkis oskamatu aktsiisipoliitika tulemusel. Kahju, mida iga inimene tunneb tarbijahinnaindeksi järsust kasvust; kahju, mida me juba täna saame riigi tulude vähenemisest. Suurim kõigist rahaga mõõdetavatest kahjudest on aga see, mida me kannatame salaviina ja kütusega kaasaskäiva korruptsiooni, kuritegevuse ja moraali languse tõttu.