Eesti Kindlustus on kallim kui 1 kroon
Eestis on erastamine avalikkuse kontrolli ja surve all. Ühelt poolt on avalikustamine erastamise oluline ja positiivne külg, võimaldades vältida korruptsiooni jms. Teiselt poolt on avalikustamisest saanud tugev survevahend potentsiaalsete ostjate poolt erastamisobjekti hinnale. Klassikaline näide on olemas Eesti Kindlustuse näol, mida sooviti osta 1 krooni eest.
Eesti Kindlustusest on püütud avalikkuse ees kujundada ettevõtet, kus on aegunud oskusteave, väga halb lepinguportfell (lepingud pärinevad kõik n-ö sotsialismiaegsest Eestist), puudub kattevara lepingutele ja kus töötab täiesti saamatu 600 töötajaga kollektiiv. Tegemist on avalikkuse desinformeerimisega ja lootusega saada Eesti Kindlustus poolmuidu kätte.
1995. aastal oli Eesti Kindlustuse kasum neli miljonit krooni ja omakapitali suurus seisuga 1. jaanuar 1996 7,4 miljonit krooni. Sellise tulemuseni jõudis Eesti Kindlustus pärast bilansi puhastamist ja reservide korrigeerimist 1995. aastal. Audiitori (Price Waterhouse) hinnangul vastab Eesti Kindlustuse raamatupidamine täielikult kindlustusalastele rahvusvahelistele standarditele.
Kindlustusseltsi suurim väärtus on tema turuosa ja klientide usaldus, seltsi vara tuleb esmajoones käsitleda võetud kohustuste kattena. 1995. aastal läbi viidud kindlustuse turu-uuring näitas, et Eesti Kindlustus on kindlustusturul vaieldamatu liider ja omab kõrget reitingut elanikkonna seas. Varakindlustuses on kindlustajate osakaal turul tugevasti diferentseeritud ja selget liidrit pole võimalik eristada. Samas on oluline märkida, et vabatahtlike kahjukindlustusliikide turust hõlmab Eesti Kindlustus 1995. aastal lõppkokkuvõttes suurima, 16,7% osa. Elukindlustusturu vaekauss oli 1995. aastal veel selgelt Eesti Kindlustuse kasuks, turu mahu ja konkurentsi kasvades selline polariseerumine kindlasti kaob.
On levinud arvamus, et Eesti Kindlustuse suur osakaal elukindlustusturul on tingitud rublaaegsete lepingute suurest hulgast. Selguse mõttes tuleks üheaegselt 1995. aasta elukindlustuspreemiate kogulaekumisest ja Eesti Kindlustuse vastavast näitajast lahutada enne rahareformi sõlmitud lepingute preemiad. Tulemus annab Eesti Kindlustuse turuosaks 62%. 1996. aastal ei ületa rublaaegsete lepingute preemiate osakaal 11% seltsi elukindlustuse laekumisest.
Tõstatatud «600 töötaja probleem» on selgelt üle tähtsustatud. Siinkohal unustatakse asjaolu, et toodud arvu hulgas on ca 400 agenti, kelle vahetut sidet klientuuriga, arvestades kindlustusseltsi regionaalset eripära ja rahva sissetuleku suurt diferentseerumist piirkonniti, ei maksaks alahinnata. Kindlustuse tulevik
Nii nagu teistelgi kindlustusseltsidel Eestis seisab ka Eesti Kindlustusel ees müügiorganisatsiooni efektiivsuse parandamine, toode-te orienteerimine nooremale ning majanduslikult aktiivsemale klientuurile, kokkuvõttes üldkulude ning elukindlustuspreemiate suhte alandamine.
Madalate intresside tingimustes saab pikaajaline elukindlustus pangadeposiidiga võrdväärseks investeerimisalternatiiviks. Sellises olukorras turul püsima jäämiseks tuleb ettevõttel tugevasti pingutada.
Jääb üle vaid loota, et Eesti riigil jätkub piisavalt arukust, et müüa Eesti Kindlustus tema tegeliku turuväärtuse alusel. Ka oleks aeg mõelda erastamise n-ö eetilise külje peale ja lõpetada avalikkuse ees erastatava ettevõtte halvustamine ja seal töötava kollektiivi alavääristamine. Millekski muuks ei saa hinnata 1996. aasta 9. veebruari Äripäevas ilmunud artiklit Eesti Kindlustuse erastamise kohta.