20. märts 1996
Jaga lugu:

Oma relv on ihule lähemal

Relvakaubandus ja relvade tootmine on alati hell teema. Seda eriti Eestis, kus viimaste aastate jooksul on välismaistest relvahangetest kasvanud välja mitu laiahaardelist poliitilist skandaali. Meenutame kuulsat Iisraeli relvatehingut või Venemaalt toodud TT-püstolite kadumist. Aasta alguses sõlmis kaitseministeerium oponentide ägeda kriitikatule all Prantsuse firmaga Thomson radarite ostmise leppe. Praegu plaanib kaitseministeerium osta õhutõrjerakette.

Pingeid kaitseväe ja tema relvastamise ümber aitaks kindlasti vähendada omamaise relvatööstuse olemasolu. Kui vähemalt osa vajalikest relvadest tehtaks Eestis, kahaneksid armee kulutused ning vähemaks jääks Leonid Apananski Iisraeli äriga sarnaseid sensatsioonilisi ja seiklusemaigulisi relvahankeid. Kriisiolukorras on teistest riikidest raske kaitsevarustust hankida. Mida rohkem Eestil endal pakkuda on, seda kindlamale alusele võib rajada julgeolekupoliitika ning saada arvestatavaks ka võimalike liitlaste silmis.

Eesti ärimehed pole seni relvatootmisega eriti aktiivselt tegelnud. Seda hoolimata asjaolust, et mõtted laskemoona, käsirelvade ja miinide tootmisest on Eestis juba mitmeid aastaid liikunud. Olemas on ka relvatootmise traditsioonid. Sõdade vahel tootis Arsenali tehas Tallinnas laskemoona ja sportrelvi. Mitmed praegu kiratsevad suurtehased täitsid nõukogude ajal impeeriumi sõjatööstuse tellimusi. Kaitseministeeriumi kinnitusel oleks võimalik omamaine relvatööstus käivitada aastaga.

Kodumaise relvatootmise vajalikkust võib põhjendada mitmeti. Relvad on suur ja tulus äri, millel paljude riikide majanduses oluline koht. Ärme räägime ainult suurriikidest. Rootsi ja T?ehhi on tuntud relvatootjad. Eesti turgu on käinud kompamas ka Soome ja Poola relvameistrid. Eestlastel on suure tootmisega kohe raske alustada, kuna Baltimaade turg on väike ja ülemaailmsel relvaturul valitseb tihe konkurents.

Mingi ni?? oleks aga ka Eesti relvatootjatel kindlasti võimalik enda kätte võidelda. Alustada võib mõne suurema ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud relvatootja allhankijana. Või ka koostöös Läti ja Leedu relvatootjatega. Suuri võimalusi annaksid mitmesugused relvasüsteemid meie elektroonikutele ja tarkvaraspetsialistidele.

Ilmselt ei ole relvatootmine saanud Eestis seni jalgu alla ka sellepärast, et riik ei usalda siin eraettevõtjat. Relvad on asi, mida riik tahab niipalju kui võimalik kontrollida, litsentseerida ja reguleerida. Samas pole aga riigil endal olnud kas oskust või julgust omapoolset sammu astuda. Siiani pole Eestis riiklikul tasemel mingit konkreetset relvatootmise programmi arutatud ega ka üritatud midagi käima lükata.

Erafirmade algatusi pole riik toetanud. Põhjus peitub ilmselt naaberriikide relvatootjates, kelle kuluaaripoliitika nii oma kodumaal kui ka siinsetes võimukoridorides on väga tugev. Iisraeli, Vene, Rootsi ja teiste maade relvakaupmeeste jaoks on Eesti oma ebakindla julgeolekuga praegu kasulik partner, kes ostab ära isegi vananenud ja rikkis relvad. Loomulikult ei ole nende huvides, et Eesti oma korralik toodang välismaisega konkureerima asuks. Ja Eesti riigiametnikku on ju võimalik lääne mõõdupuu järgi väga odavalt ära osta.

Jaga lugu:
Hetkel kuum