21. märts 1996
Jaga lugu:

T?ekindusest

«Kas täna on terve linn neid täis? Juba kolmas klient, kes maksab t?ekiga,» hüüatab Tulika Opeli-takso juht tülpinud ilmel. Taksos püüdlikult t?ekki kirjutades tunnen, nagu oleksin milleski süüdi. Justkui oleks taksojuhile midagi võlgu või sõidaksin taksoga taksojuhi kulul. Ebameeldiv tunne.

Üha enam firmasid sõlmib taksofirmadega lepingu, mille tulemusel annab firma oma töötajale transpordikulude katteks taksot?ekke. Oluliselt lihtsustub firmal ja töötajal paberimajandus, töötajal kaob vajadus pidevalt arvestada, kas rahakotis hetkel taksosõiduks raha jätkub. Korralike taksofirmade autod on mugavad, tellimisaeg praktiliselt olematu jne.

Sõlmitud leping on kasulik samuti taksofirmale. Lisandub uusi kliente, kes võib-olla soovitavad firmat jälle näiteks sõbrast ettevõtjale. Seega kaasneb oluline klientuuri laienemine. Siit edasi loogiline jätk: rohkem kliente, enam sõidukilomeetreid, kasvab firma käive, suureneb kasum ning suurenema peaks taksojuhtidegi töötasu.

Taksot?ekkide kasutamisel on veel ka laiem tagamaa. Üha rohkem hakatakse kasutama korralikke, usaldusväärseid taksofirmasid, mille tulemusena peaks ükskord murduma lõpututes taksosabades seisvate libataksode selgroog. Seega, terveneb taksonduse konkurents.

Ent endiselt muutub mõne taksojuhi nägu virilaks, kui näeb klienti t?ekipatakat välja võtmas. Paar juhti on mulle selgitanud, et juhid rendivad firmalt autot ning t?ekkidega saab taksojuht tänu mingile maksule umbes 30% võrra vähem raha. Kuid miks peaks mind see huvitama? T?eki tõttu taksojuhile tekkivas lisatülis ei ole süüdi klient.

Eespool toodu ei kehti kõigi Opel-takso juhtide kohta, enamikule juhtidele on öelda ainult tänusõnu. Aga paremini jäävad meelde just negatiivsed kogemused.

Jaga lugu:
Hetkel kuum