25 märts 1996

Lühiajalise laenu hinna metamorfoosid

Praegu laenavad Eesti kommertspangad ettevõtetele ligikaudu 18protsendilise intressimäära alusel. See aga ei tähenda, et ettevõtetele oleks selle lühiajalise allika tegelikuks hinnaks 18%. Asi on selles, et kommertspangad sõlmivad ettevõtetega laenulepingu ning laenulepingu iga täiendav tingimus, millega ettevõtte finantsist nõustub, muudab võetava laenu tegelikku hinda. Paraku selles osas ükski seadus ei kaitse klienti panga eest.

Oletame, et teie firma laenab 1000 krooni üheks aastaks intressimääraga 18% ning laenu põhiosa (1000 krooni) ja intressid (180 krooni) makstakse pangale aasta lõpus. Sel juhul on lühiajalise laenu hinnaks tõepoolest 18%, kuid see on ka ainuke juhtum, millal see nii on. Praktiliselt pangad niimoodi ei laenagi, vaid esitavad aina uusi ja uusi täiendavaid tingimusi.

Huvitav, milline on lühiajalise laenu hind siis, kui pank nõuab intresside kohest mahaarvamist ja tagatisjääki 20% ulatuses laenatavast summast. Sel juhul kujuneb laenu tegelikuks hinnaks

18%:1--0,18--0,20=18%:0,62=29,03%

Paradoks! Mitte sugugi, sest selline on metoodika, mille kohaselt firma arvutab võetava laenu tegeliku hinna (s.o EAR = effective annual interest rate). Paraku firma esindaja (pearaamatupidaja või finantsist) ei tunne alati neid peensusi ja mõtleb ikkagi 18protsendilise intressimääraga võetud laenust.

Edasi. Laenu tegelik hind sõltub veel tagasimaksmise tingimustest. Oletame, et ettevõte laenab firmale ülaltoodud tingimustel, s.o intressimääraga 18%, kusjuures intressisumma diskonteeritakse laenu väljaandmise hetkel ja kehtib 30protsendilise tagatisjäägi nõue, kuid peale selle esitab pank veel tingimuse laenu tagasimaksmise osas. Näiteks pank soovib, et laenusumma 1000 krooni makstakse tagasi kaheteistkümne võrdse osamaksuna, iga kuu lõpus võrdne summa. Sel juhul saab ju ettevõte kogu aasta jooksul kasutada väljaantud summast vaid pool, s.o 1000:2=500 krooni, kuid makstavaks intressisummaks on 180 krooni, millest laenu hind 180/500=36%. Kui nüüd arvestada veel diskonto ja tagatise nõuetega, saame laenu tegelikuks hinnaks

36%:1--0,12--0,20=36%:0,62= 58,06%

Muidugi võime diskuteerida ülaltoodud metoodika täpsuse üle, kuid õigem oleks rääkida sellest, kas pangal ikkagi on eetiline laenata üle 50protsendilise intressimäära alusel. Millega peaks küll tegelema see firma, et kindlustada pangale laenu põhiosa õigeaegne tagasimaksmine ning peale selle veel intressisummad.

Veel ühest seigast. Nimelt sõltub võetava laenu hind ka sellest, kui pikaks ajaks me laename. Oletame, et firma laenab 1000 krooni 18protsendilise aastaintressimäära alusel, kuid mitte aastaks, vaid kolmeks kuuks. Nüüd lähtudes raha ajaväärtuse kontseptsioonist ning üldkasutatavast metoodikast on väljaantud laenu hinnaks

(1+0,18:4)4--1=19,25%

Ja lõpuks, kui tahame soetada seadet, mis maksab 1000 krooni ning meile esitatakse diskonto ja laenutagatise nõuded vastavalt 18% ja 20% alusel, siis kui palju peame ikkagi laenama pangalt, et saada kätte sularahas 1000 krooni. Teeme taas vastavad arvutused ja lisame, et selleks laenatavaks summaks on

1000:1--0,18--0,20=1000:0,62=1612,9 krooni

Nüüd aga pangem tähele, et intresside arvutamisel on aluseks ikkagi laenatav summa (1612,9), mitte aga kättesaadav summa (1000 krooni).

Mis siin salata, laenulepingute sõlmimisel on pank tugevam pool ja seda jõulisemalt esitab ta ka firmale omi tingimusi. Pealegi pangatöötajad on hästi kursis laenude tegelike hindade arvutamismetoodikatega, olgu see siis panga või ettevõtte poolt vaadatuna. Samas on aga kahetsusväärne, et kõiki neid peensusi ei valda alati firmade pearaamatupidajad või finantsistid. Praktiliseks tulemuseks on see, et kõigi plaanide ja prognooside kohaselt pidi firmal aasta lõpuks olema kopsakas puhaskasum, kuid seda ei ole, sest kasum haihtus kuhugi. Eks üheks põhjuseks ole ka lühiajalise laenu hind, mis osutus tublisti kõrgemaks prognoosidest.

Hetkel kuum