8 aprill 1996

Baltimaade ühispeegeldus maailma silmis

Lätis ja Leedus tekitas protesti Eesti liidrite poolt väljendatud seisukoht, et Eesti võib Euroopa Liitu jõuda varem kui tema lõunanaabrid. Riias ja Vilniuses arvati, et peaks ikka koos liikuma ning ühist sammuseadmist ka jätkuvalt toonitama.

Ka Läänes on korduvalt avaldatud arvamust, et Eesti, Läti ja Leedu peaksid eeskätt omavahelise koostöö käivitama, teiseks ühtse Balti riikide grupina esinema ja kolmandaks toonitama seda ühtsust igal tasandil.

Positiivsete aspektide kõrval oleks taolise nõuande järgimisel mitmeid negatiivseid külgi.

Jätkuv suhtumine Eestisse, Lätisse ja Leedusse kui ühtsesse «balti ilmingusse» võib pahatihti mõjuda mõnele riigile teenimatult negatiivset varju heitvana.

Kahe riigi negatiivsete ilmingute ülekandmine Baltimaadele tervikuna tuli välja märtsi lõpul Prahas baseeruva avatud meedia uurimisinstituudi OMRI analüütilistes ülevaadetes avaldatud Michael L. Wyzani panganduskäsitluses.

Kirjutise pealkiri on «Kriis Baltimaade panganduses», kuigi keskendutakse Lätile ja Leedule. Ühtegi näidet Eesti pangandusest ei leia, kuid üldistused hõlmavad kõiki kolme Balti riiki. Esitatud argumentidega võiks nõustuda juhul, kui Eesti puhul oleks viidatud selle etapi möödumisele panganduses, sest toodud puudused on kindlasti ilmestanud seda ala ka meie mail.

Michael L. Wyzan näeb negatiivse arengu põhjusena Läti ja Leedu panganduses üldisi üleminekumajanduse pangasüsteemi puudujääke, millele lisanduvat aga spetsiifilised «balti erijooned». Üks üldine puudus on ulatuslik laenude andmine panga aktsionäridele, kellel tihti ei ole kavaski seda tagastada.

Teine puudus olevat laenude andmine teatud tegevusalade esindajatele, näiteks Läti raskustesse sattunud pankades läks üle poole laenudest impordi-eksporditehingute ja transiidi finantseerimiseks.

Kolmas probleem tõusetuvat valuutade kursiriskist. Näiteks Banka Baltija Lätis võttis lattides suuri deposiite kõrge intressiga, andes samal ajal transiidile suuri dollarilaene. Lootus olnud lati kursi langemisele, mida aga ei toimunud, ja pank ei suutnud lubatud intresse maksta.

Omaette probleem olevat Balti riikide puudulik seadusandlus ja turumajanduse mõnede võtmeinstitutsioonide puudumine. Puudulik olevat näiteks pankrotimenetluse süsteem, seda eriti toimiva kinnisvaraturu puudumise tingimustes.

Kesk- ja Ida-Euroopa maadele üldiselt omaste puuduste kõrval iseloomustavat Balti riike veel mõned negatiivsed nähtused. Kõik kolm Balti riiki, eriti aga Eesti ja Läti, olevat saanud osa suurest sularahavoost Venemaalt, mis puhus nende majanduse üles, kuid mis praeguseks on lakanud. Toorainetransiidist tulenev kapitalivool olevat ka üks Baltimaade kõrge inflatsiooni põhjus.

Veel üks spetsiifiline «balti eripära» olevat nõrk pangandusalane seadusandlus ja kokkuvõtlikult tõestavat Balti panganduskriis elujõulise pangandussüsteemi loomise erilist raskust. Ühe seisukoha järgi olevat postkommunistlikes ühiskondades majandust lihtsam üles ehitada saksa mudeli eeskujul, kus pangad oleksid korporatiivsete rühmituste keskmes, selle asemel et baseeruda anglo-saksi eeskujul aktsiaturgudel.

Kokkuvõttes tõestavat Balti kogemus, et lootuste rajamine OMA pangandusele ei pruugi hea mõte olla, vähemalt mitte juhul, kui pangad on loodud kohapeal ja postkommunistliku segaduse tingimustes.

Eespool toodust võib nüüd leida kolmele Balti riigile nii ühis- kui erijooni. Eesti panganduse praegust seisundit hinnates mõjub taolisesse ühiskatlasse sattumine aga meie pankade mainele teenimatult halvustavalt.

Seega on siiski mõtet jätkata toonitamist, et iga riiki tuleb käsitleda eraldi ja õnneks taoline arusaamine tasapisi lääneriikides ka levib.

Hetkel kuum