Linnaametnikud kardavad maa erastamist

Pealinna haljastus- ja heakor-rafirmade töötajad sagivad palehigis muruniidumasinatega mööda mitmetuhande ruutmeetri suurusi maalappe. Neil on raskusi täita linnavalitsuse tellimust hoida korras kõik maatükid, mida pole suure tulevikuraha lootuses raatsitud maha müüa. Üks krunt on haljastajate erilise hoole all -- sinna rajatakse ühel heal päeval linnavalitsuse rahaga mälestusmärk rahvuslikku õiglust kehastanud kehtetuks muutunud EVPdele. Samal päeval alustatakse riigimaa müüki päris raha eest.

Tallinna linnavalitsuse maapoliitika on tänaseks võtnud väga kummalise, et mitte öelda kahemõttelise, ettevõtlust kiusava kursi. Sellele viitab otseselt linnavolikogu poolt neljandal märtsil antud tendentslik nõusolek lubada mõnedes linna piirkondades maad ostueesõigusega erastada, kesklinnas aga mitte. Nimetatu tulemusena keeldutakse sisuliselt enne EVPde kadumist ettevõtetele müümast rohkem või vähem magusamaid maatükke kesklinna piirkonnas, mis omakorda takistab sealse maa tsiviilkäibesse jõudmist. Ometi kutsuti EVPd osaliselt ellu selleks, et oleks võimalik riigimaad erastada.

Ühest küljest võib aru saada linnaametnike soovist teenida linnale rohkem raha ja kindlustada oma positsioone edaspidiseks. Lubadusi müüa maad tulevikus kallimalt ja kasulikumalt kui praegu annab poliitilises heitluses hästi ära kasutada. Propageerides müümise asemel võimalikult laialt maa hoonestamisõigust, loodetakse saavutada, et kogu aeg jookseb linnakassasse mingi kindel rahasumma, mis tagab ametnikele mugava äraolemistunde pikkadeks aastateks.

Teisest küljest varjutab sellise soovi siirust kahtlusevari, sest lõppkokkuvõttes pole kindel, kas maa müügiga venitamine on nii tulutoov, kui arvatakse. Pigem on siin tegemist hoopis teistsuguste probleemidega.

Näiteks on mõnel ametni-kul kade meel jälgida oma kesise palga juures ja kätt maamüügi pulsil hoides, kuidas nende haldusalas suurt raha liigutatakse. Tahtmine ise ka kuidagi pirukast osa saada viib korruptsioonini, mille tulemusena ei võida linn, vaid linnaametnikud. Sellepärast tasub tulevikus kindlasti jälgida, mis on saanud ärikruntidest, mida tänasel päeval nii kiivalt kinni hoitakse.

Lisaks eespool öeldule tuleb kriitiliselt suhtuda ka seadusandjasse, kes pole senini suutnud konkreetselt määratleda, kuidas maad osta või müüa, andes sellega ametnikele võimaluse mitmesuguseks omavoliks.

Äripäeva arvates võiks Tallinna linnavõimud ettevõtjate solgutamise asemel formuleerida maa ostmise ja müümise suhtes selged seisukohad, kusjuures oleks tervitatav, kui asjaosalised pöörduksid tagasi omandi- ja maareformi lätete juurde.

Linnaametnike hirmule, nagu saaks maast selle erastamise järel spekulatsiooniobjekt, saab alternatiiviks olla ainult maa senisest palju kiirem erastamine. Kõhkluste ja kahtluste taha pugevad ametnikud aga peavad abi otsima psühholoogidelt, enne kui pealinna ettevõtlus kannatuse kaotab ja rünnakule asub.