Tööstusomandit kaitstakse Eestis vähe

Lähtudes meie vabariigi ajupotentsiaalist, on ülaltoodud arvud väga väikesed.

Erilist tähelepanu tahan pöörata kasulikule mudelile, mis on eeskätt mõeldud kohalikule tööstusele. Seaduse rakendamisest kuni 15. jaanuarini sel aastal oli registreeritud 70 mudelit, mis teeb 4--5 mudelit kuus. Kui NSV Liidu ajal, 1980. aastatel said Eesti leidurid umbes 200 autoritunnistust aastas, siis võib öelda, et kasuliku mudeli seadus praegu veel ei tööta.

Registreeritud kasulike mudelite analüüs näitab, et enamik pärineb eestimaalastest autoritelt -- 63, üksikisikud on omanikuks 55 juhul. Seitsmest välistaotlusest on neli esitanud firmad. Kuna 70 kasulikust mudelist on 55 sisse andnud üksikisikud, siis võib järeldada, et kohalik majandus on väga nõrk ja pole aru saadud kasuliku mudeli vajadusest, et kaitsta oma toodangut.

Enamik meist on pärit NSV Liidust, kus selles valdkonnas kuulus monopol riigile. Seega ei ole leiutajad ja ettevõtjad veel harjunud mõttega, et kaubamärk või leiutis võiks kuuluda neile -- või õigemini pole elu veel näidanud vajadust kaitsta selles valdkonnas oma ideid.

Need, kes on situatsioonist aru saanud, kasutavad võimalusi, mida seadused lubavad. Näiteks Eesti Kaubamärgilehes nr 1 1996. aastal on avaldatud ASi Leibur kaubamärgitaotlused leiva nimedele Viljaveski leib, Tuuliku leib, Maa leib, Kodu leib, Madise leib ja Tootsi leib. Asjast huvitatud isikutel on õigus sisse anda apellatsioonkaebus kuni 3. märtsini 1996. Pärast ülaltoodud kaubamärkide kandmist Eesti Vabariigi kaubamärkide registrisse tekib ASil Leibur ainuõigus nimetatud kaubamärkidele ja ülejäänud sama nimetusega leibu tootvad ettevõtted on sunnitud oma leibade nimetusi muutma või ostma ASilt Leibur litsentsi nende kasutamise kohta.

Ei ole aru saadud, et enne uue teenuse või kaubaga turule tulekut on kasulik sisse anda kaubamärgi- või kasuliku mudeli taotlus ja alles pärast seda avalikustada uus kaubamärk või toode.

Kaubamärgi valdkonnast on tuntud Äriilma ja Ärielu näide, kus ajakiri oli sunnitud vahetama oma nime, sest ei pööranud küllaldast tähelepanu kaubamärgi registreerimisele.

Vastuolud on ka uue äriseaduse ja kaubamärgiseaduse vahel. Praegu on võimalik situatsioon, et üks isik annab sisse kaubamärgitaotluse ja teine isik registreerib ennast sama nime all äriregistrisse. Kui esimese isiku kaubamärgitaotlus jõuab ekspertiisi aasta või poolteise pärast, siis pole tal enam võimalik seda kaubamärki saada, sest teisel isikul on juba samanimeline firma ja esimene isik kaotab kogu kulutatud raha.